Laul annab tiivad

Hea Eesti Kiriku lugeja! Viis aastat on möödunud eelmisest laulupeost. Nüüd on kirikukoorid ja teised kiriku laulupeole tulijad paar aastat tublit tööd teinud. Peatselt on käes aeg anda aru ja tulla kokku Tartu lauluväljakule.
Ma tõenäoliselt kordan ennast, kui kinnitan taas, et muusikatöö on meie kiriku kõikide tööliikide hulgas kõige arvukam ja kõige paremal tasemel. Eesti rahvas on jätkuvalt muusikarahvas. Imetlen meie laste- ja noortekooride taset ja noori heliloojaid, kes oskavad kirjutada laule, mis kõnetavad. Seda kinnitas ka eelmise aasta üldlaulupidu. Suur laululava ei mahutanud kõiki soovijaid.
EELK möödunud aasta statistiline aruanne näitab, et meil oli kokku 5062 vabatahtlikku kaastöölist, kellest üksnes muusikatöös osales 2339 inimest. Eeldan, et kõik kogudused on nad arvestanud oma vabatahtlike hulka. Muusikatöö juhendajaid oli 300, muusikakollektiive 156 ja kooride harjutusi ühtekokku 8874 tundi. Koguduse laul on võimas vahend südame häälestamiseks sõna vastuvõtmiseks, palveks, pöördumiseks, tänamiseks ja kiitmiseks.
Käesoleva aasta rõhk on valmistumisel kirikupäevaks ja laulupeoks Tartus. Majanduslik olukord, mis meie ühiskonda painab, on tugiraha tugevalt kärpinud. Tunnustan Kirikupäeva ja Laulupeo Sihtasutuse tublit tööd vahendite otsimisel. Hea sõnum nii meie kirikule kui ühiskonnale on see, et materiaalsete väärtuste kõrval on vaimsetel väärtustel jätkuvalt suur tähendus. Kirikult oodatakse julgust öelda tõde ja pakkuda alternatiivi kommertslikule elustiilile.
Seda protsessi kinnitas ka Eesti Kirikute Nõukogu tellimusel korraldatud sotsioloogiline küsitlus «Usust, elust ja usuelust». Küllap on liiga palju korratud arvamust, et eesti rahvas on usukauge, ning nüüd kinnitab rahvas ise seda, et usku peab tähtsaks või väga tähtsaks 37%, 2010 oli vastav näitaja 21%. Küsitletutest 47% arvab, et kirik soodustab nende rahvuskultuuri säilimist. Rahval on kiriku suhtes suured ootused ka siis, kui ise veel ei soovita kirikuga liituda.
Muidugi on ikka neid, keda muusika jätab külmaks. Kord olla üks kõrge kiriku ametikandja öelnud teisele, et viiuliga ei meelita kassigi. Teine kõrge kolleeg vastanud talle, et me ei meelitagi kasse, vaid soovime kõnetada inimesi. Muusikuid võib teoloogidele selles osas eeskujuks seada, et kollegiaalsus ja organiseeritus kuulub selle tegevuse olemusse. Kas võiksime kujutada ette, et dirigent laseb igal lauljal valida oma helistiku ja oma tempo. See ei oleks muusika, vaid kakofoonia. Seda, kuidas on pandud oma kohtadele lauljad või orkestrandid, otsustab juht. Muusikud usaldavad oma juhti ja tuhanded silmad jälgivad ka kõige väiksemaid märguandeid.
Tänavune laulupidu on pühendatud teemale «Maarjamaa – Isa maa». Emeriitpeapiiskop Andres Põder kirjutas 24. märtsil artiklis «Maarjamaa – meie pärimuslik pühapaik»: «Ilmselt on Maarjamaa nimesse kätketud midagi elustavat ja edasiviivat. Ega muidu oleks sellest rahvusliku ärkamise ning iseseisvuse ülesehitamise ja taastamise aegu saanud Eestimaa teine, poeetiline nimi. Juba Koidula, kes on meile pärandanud surematud laulusõnad «pühast Eestimaast», on teises luuletuses kindel: «Tõest, armsam on mul hinga / su põues, Maarjamaa, kui võõrsil piiril õnnes / ja aus elada!»»
Koguneme Tartusse juubeliaasta «Kaheksa sajandit Maarjamaad» ajal ja laulupidu 4. juulil on aasta peasündmus. Taas saame kinnitada, et kui eestlased tahavad pidada pidu, siis kujuneb see ikkagi välja laulupeoks. Küsisin piirkondlikus segakooride lauluproovis Haapsalus paari nädala eest peadirigent Raul Talmarilt, kui palju on tulemas lauljaid Tartu laululavale. Ta ütles, et oodata on umbes kolme tuhandet lauljat.
Nüüd, kui laulupeoni on veel üle nädala, pöördun kõigi lauljate poole: võtke kaasa oma pereliikmed, lastevanemad, vennad-õed, onud-tädid, austajad ja fännid ning tulge laulupeole. Laul annab tiivad! Kujundagem ühisel jõul laulupidu kogu ühiskonna, kirikurahva ja kiriku sõprade ühiseks peoks! Maarjamaa on tõesti meie Isa maa.

 

 

 

 
Tiit Salumäe,
piiskop