Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Läti kirikuoludest teoloogi pilguga

11.01.2019 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Professor Dace Balode arvates peaks Läti ülikooli usuteaduskonna ülesanne olema kogu ühiskonna heaks töötamine, sealhulgas ka kiriku heaks. Ralfs Kokins

Läti ülikooli usuteaduskonna dekaan professor Dace Balode on hästi tuttav ka paljudele eestlastele.

Oma doktorikraadi omandas ta nimelt 2006. aastal Tartu ülikoolist Uue Testamendi alal. Läinud suvel ordineeriti Balode aga ka Välis-Läti Evangeelse Luterliku Kiriku õpetajaks. Niisiis võib jutuajamisest temaga aimu saada, kuidas paistab kirikuelu hiljuti iseseisvusjuubelit tähistanud Lätis inimesele, kes esindab akadeemilist maailma, kuid pole ise kaugeltki mitte kõrvaltvaataja.

Kuidas elab Läti ülikooli usuteaduskond? Millised on tema praegune olukord ja tulevikuperspektiivid?
Teaduskond taasavati 1990. aastal. Alguses oli see mõeldud luteri pastorite väljaõpetamiseks, aga teaduskonna suhted luterliku kirikuga ei kujunenud eriti lähedaseks. Oleme muutunud järjest avatumaks teistele uskkondadele. Üks praegustest üliõpilastest ütles eelmisel nädalal, et 1990. aastatel oli see tema meelest luterlik teaduskond. See oli tollal selge. Nüüd on ta siin üliõpilane, ehkki kuulub teise konfessiooni.
Meil on üliõpilasi erinevatest Läti kirikutest, aga ka inimesi, kes ei ole ühegi kiriku liikmed ja tõenäoliselt ei saa ka olema, sest see pole nende õpingute eesmärk. Niisiis on meil kaunis kirev auditoorium, inimesed on erineva tausta ja uskumustega.
Minu meelest on suundumus, et ka paljud kirikute liikmed ei õpi preestriks või pastoriks saamiseks. Neilegi pole kiriku institutsionaalne pool nii oluline. Usk on nende jaoks väga tähtis, aga vaimulikuks saamine mitte, nad tegelevad noortega, neil on kodused piibligrupid. Mis puudutab teisi, siis neil on huvi religiooni ja selle ühiskondliku mõju vastu, aga nad ei taha praktilisel moel olla seotud ühegi konkreetse religiooniga.
Muidugi on alati küsimuseks, mis saab usuteaduskonnast tulevikus, kuidas kirikud, religioonid ja ühiskond arenevad. Meil on selle üle ka isekeskis diskussioonid. Mõned sooviksid minna tagasi nendesse luterlikesse aegadesse, 1990. algusesse, olla tihedalt seotud kirikutega. Aga meil tuleb endale aru anda, et see on minevik – ka kirikute jaoks. Võib-olla pole religiooni ja kiriku tulevik enam nii institutsioonidega seotud kui varem. Ühiskond on muutumas ning ülikooli teaduskonnana peaksime vaatama tulevikku. Meie ülesanne peaks olema kogu ühiskonna heaks töötamine, sealhulgas muidugi ka kiriku heaks.

Eestis on ka neid kirikuinimesi, kes teoloogiat kuigi oluliseks ei pea. Kuidas on lood Lätis?
Meil on üsna samamoodi. Enamik pastoritest ütleks meie ajal ehk, et teoloogia akadeemilises mõttes pole nii oluline, et see jääb kirikust kaugele, meil on pigem vaja midagi praktilist. Paljude jaoks on arusaam teoloogiast selline, et see peaks usku toetama, seda üles ehitama. Ja võib-olla on see nende meelest tähtis ka teaduse ja religiooni vaidluste kontekstis.
Aga ma ei arva, et oleks palju arusaamist akadeemilise teoloogia vajalikkusest. Teisest küljest pole neid ehk väga palju, aga igas konfessioonis võib siiski leida inimesi, kes janunevad akadeemiliste teadmiste järele. See on nende jaoks huvitav ja laiendab silmaringi, teeb nende maailma suuremaks. Ma arvan aga, et paljud on siiski ikka veel akadeemilise teoloogia suhtes kahtlevad ja arvavad, et see võib viia usu kaotamiseni.

Kui huvitatud on religiooniga seotud teemadest Läti avalikkus?
Viimastel aastatel on neid teemasid ikka ja jälle olnud, mis leiavad tee uudistesse ja televisiooni. Need on peamiselt puudutanud teatud protsesse luterlikus kirikus, eelkõige kiriku põhikirja muudatust, millega välistati naiste ordineerimine. Ka mõned luteri kiriku sisesed vaidlused on avalikkuse ette toodud, sest paljude jaoks on oluline neist asjust avalikult rääkida ja ka see on pakkunud inimestele huvi. Avalikkust on need teemad huvitanud seetõttu, et need on skandaalsed ja vastuolulised, mitte sellepärast, et need on religiooniga seotud.
Viimane meedia huvi äratanud sündmus oli paavsti külaskäik. See oli kõigile lätlastele vaba päev, jälgiti tema visiiti ja oldi huvitatud sellest, mida paavst ütleb.

Milline on kirikute reputatsioon ühiskonna silmis?
Kümne aasta eest oli ehk veidi teistsugune olukord, siis oli rohkem inimesi, kes peaaegu pimesi kirikuid usaldasid. Ja nüüd on ühiskond äkki avastanud, et oo – kirik on samasugune nagu meiegi! Ka neil on vastuolusid, korruptsiooni, sisemisi vaidlusi, halbu asju. Ja usaldus pole enam nii suur.
Aga kirikuskäijate seas on muidugi ikka veel palju neid, kes ka poliitilises mõttes usaldavad kirikut ja selle juhte. Kui inimene on kirikuga seotud ja eriti kui ta kuulub vanemasse põlvkonda, siis usaldus on tõesti uskumatult suur koguduseõpetaja või peapiiskopi ja kiriku kui institutsiooni suhtes. Ka noorema põlvkonna seas leidub sellist usaldust.

Milliseid küsimusi tõstavad kirikud üles poliitilisel tasandil?
Enamik neist küsimustest on otseselt kirikute endiga seotud. Alati on väga tähtis ka iga vaidlus, kus samasooliste suhete teemat mingil moel puudutatakse. Olgu siis seoses sellega, mida lastele tuleks koolis õpetada või kooseluseaduse asi – see paneb kirikud tegutsema. Kirikud ja eriti roomakatoliku kirik tegutsesid väga aktiivselt ka Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise vastu. (Selle eesmärgiks on võitlus naistevastase vägivalla vastu, ent konservatiivsete kristlaste jaoks lähtub sõnastus neile vastuvõetamatutest ideoloogilistest alustest – toim.) Sel puhul võis tõesti näha, kuidas kirik tegeles poliitikaga – tehti lobitööd, kirikujuhid rääkisid ja kirjutasid, püüdes oma arvamust kaitsta.
Peale selle tegutseb peaministri juures usuküsimuste nõukogu, kus paljusid asju arutatakse. Sinna kuuluvad seitsme nii-öelda ajaloolise konfessiooni esindajad. Enamasti ei arutata seal kõrgpoliitilisi või kogu ühiskonda, vaid ainult otseselt kirikuid puudutavaid küsimusi. Veel üks aktuaalne küsimus puudutab kirikute seadusi. Praegu on päevakorral luteri kiriku seaduse muutmine ja siin on ka näha kiriku sekkumist poliitikasse – jällegi ainult kirikut puudutavas küsimuses.
Ametist lahkuva valitsuse ja parlamendi viimastel päevadel otsustati jagada suur summa raha kahele konfessioonile – luterlastele ja katoliiklastele. Ja selles pole midagi paha, kirikul on seda raha vaja. Aga millised põhimõtted on selle otsuse taga? See pole parim praktika, minu meelest pole see demokraatlik asjade ajamise viis. Lätis on ju teisigi, kel raha vaja, näiteks seoses vähiraviga. Küsimus on ka, milline on riigi ja kiriku vahekord, mida riik selle eest vastu tahab.
On ka vaimulikke, kes enne valimisi ütlesid, et ei tohiks hääletada parteide poolt, kes ei kaitse katoliiklikke väärtusi. Nii on kirik tõmmatud poliitilisse protsessi. Mina arvan, et pole õige, et kirikust saab teatud parteide hääletoru.

Räägime luteri kirikust. Millega seletada seda, et Läti Evangeelne Luterlik Kirik (LELK) on Eesti omast märksa konservatiivsem, kas või naiste ordineerimise küsimuses? Ajalooline ja ühiskondlik taust on ju suhteliselt sarnased.
Mina näen asju niimoodi, et otsus mitte ordineerida naisi Läti luteri kirikus on mõjutanud väga paljusid teisigi asju. Eesti kirik oli selles suhtes justnagu targem. Ka teil on vaimulikke ja teisi, kes on naiste ordineerimise vastu, aga seda pole esitatud põhjapanevalt olulise usulise küsimusena – kas sa oled õigel või valel poolel. Aga Lätis läks see just nii. Loosungiks oli: kui naiste ordineerimine on lubatud, siis järgmiseks sammuks on juba samasooliste abielu ja kõiksugu muud halvad asjad, sest homoseksuaalsus on sama mis pedofiilia jne. Just selle pärast olid võitlused naiste ordineerimise küsimuses ägedamad.
Lätis on viimase 25 aasta jooksul naiste ordineerimise vastane hoiak tugevnenud. Ma arvan, et üldsinod (meie mõistes kirikukogu – toim.) ei oleks hääletanud naiste ordineerimise vastu 1990. aastatel, aga 2016 osutus see võimalikuks.
Ütleksin, et osalt oli see peaaegu juhuslik, osalt on see seotud nõukogude minevikuga, aga teil on see ju samasugune. Kirik oli konservatiivne ka nõukogude ajal – kuidas oleks võimalik olnud teisiti olukorras, kus tuli ellu jääda? Aga mõnes aspektis oli ta avatum kui 1990. aastatel või hiljem. Ja meil on see peapiiskop, kes meil praegu on. Ma arvan, et see oli osalt juhuslik, osalt tema biograafiaga seotud, ehk ka Läti teiste konfessioonide mõjuga. Läti luterlikus kirikus on osa pastoreid väga haaratud katoliiklikust teoloogiast ja osa õigeusu teoloogiast. Mäletan sinodi ajast isegi, et keegi, kes minu selja taga oli, ütles, et õigeusu kirik on ikkagi õigem.
Aga Eestis pole teil kunagi olnud ka sellist lõhet ülikooli ja kiriku vahel. Ma ei taha meie teaduskonna tähtsust liigselt esile tõsta, aga hariduse saamise koht mängib küllaltki suurt rolli. Teil pole kirikus keegi tahtnud akadeemilist teoloogiat välja visata, aga ka akadeemiline teoloogia pole püüdnud väita, et kogu kirik on eksiteel.
Tõenäoliselt on mõlemad pooled teinud vigu, aga Lätis on see nii läinud. Ühel hetkel polnud ülikooli oma akadeemilise teoloogiaga enam luteri kirikule vaja ja teoloogid ütlesid omalt poolt: hea küll, me saame ka ilma kirikuta hakkama. See pole ka just parim viis, kuidas need asjad läksid. Sellepärast on vastasseis Lätis tugevam: konservatiivid on konservatiivsemad ja liberaalid liberaalsemad. Kui ma saaksin iga nädal koos peapiiskop Jānis Vanagsiga kokku, siis võib-olla oleksime mõlemad rohkem keskpunktis.

Nii et on toimunud polariseerumine?
Täpselt. Ma ei tea, kui paljud oleksid minuga nõus, sest asjadel on alati palju erinevaid juuri. Aga kuidagi juhtus nii, et ühestainsast [naiste ordineerimise] küsimusest sai nagu kõigi konservatiivsete hoiakute lipukiri, seda tõsteti liiga palju esile. Nii see läks.

Erinevusi on ka kirikute välissuhtluses. LELK on Luterliku Maailmaliidu liige, kuid näib järjest rohkem huvi tundvat koostöö vastu sinna mittekuuluvate konservatiivsete luterlike kirikutega nagu USA Missouri Sinod.
Ka partnereid otsides on lähtutud konservatiivsetest hoiakutest ning sellepärast pole suhted paljude luterlike kirikutega kuigi lihtsad. Sa ei tunne ennast hästi, kui teistel on teistsugused arusaamad, sa mõtled endamisi, et nad polegi õiged usklikud ning seetõttu sa ei tunne ennast selles seltskonnas mugavalt.
Ma arvan, et veel üks polariseerumise tagajärg on see, et luteri kiriku suhted Välis-Läti kirikuga on nii komplitseeritud. Neid on püütud hoida sõbralikena, aga tegemist pole ühe kirikuga. See pole pärast seda polariseerumist võimalik.
Ja ka hoiakud on olnud vähemalt mõnede LELKi pastorite hulgas sellised, et meie oleme tõe viimaseks bastioniks ning kui teised meie vastu on, siis see ainult kinnitab, et meil on õigus. Kogu maailm on põrguteel ning väärtusi hävitatakse, kõik läheb järjest hullemaks. Meie oleme peaaegu viimane koht, kus õigeid väärtusi kaitstakse. See muudab selle kiriku peaaegu üksildaseks, kuigi viimastel kuudel on näha, et kirik üritab leida uusi liitlasi konservatiivsemate luterlike kirikute seas.

Välis-Läti luterlik kirik on laiendanud oma tegevust Lätisse, võtnud oma liikmeks sealseid kogudusi ja ordineerinud vaimulikke. Mis on selle põhjus?
Lätis olid juba enne mõned luterlikud kogudused, mis ei kuulunud LELKi teoloogilistel põhjustel või olid need kirikust välja heidetud või olid autonoomsed juba nõukogude ajal. Oli tunne, et on vaja alternatiivi sellele suunale, kuhu LELK oli arenenud.
Rain Soosaar

Dace Balode
Läti teoloog ja vaimulik
2006 kaitses Tartu ülikoolis doktoritöö jumalateenistusest Korinthoses
Uurimisvaldkonnad: Uue Testamendi teoloogia ja Piibli hermeneutika
Läti ülikooli piibliteaduste professor ja usuteaduskonna dekaan
2018 ordineeritud Välis-Läti Evangeelse Luterliku Kiriku õpetajaks

lati100 copy

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)