Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Lastemajas jagub päikest ja naeru

28.09.2010 | | Rubriik: Kirikuelu

Pärnu Shalomi lastemaja juhataja Kristi Ollino oma kasvandike keskel.Pea igal päeval seavad paarkümmend last oma sammud Pärnu linnas männipargi serval asuva väikese valge maja poole. Koolikotid seljast ja jalanõud jalast, kalpsavad lapsed tuppa ning mäng võib alata. Kes tõttab arvuti, kes koroonalaua taha, kes haarab krõmpsutamiseks köögist porgandi.
Tegemist on Shalomi abikeskuse lastemajaga, mis tegutsenud juba 11 aastat. Selle aja jooksul on kristlikust päevakeskusest abi saanud enam kui 400 toimetulekuraskustes perede last vanuses 3–16 aastat.
Alustati projektipõhiselt
Päevakeskuse teenust ostab Shalomi abikeskuselt Pärnu linnavalitsus, kattes umbes poole lastemaja aastaeelarvest.
«Esialgu algas meie koostöö linnavalitsusega projektipõhiselt ja rahastus oli ebaregulaarne. Mõne aasta pärast aga linn nägi koostöö vajalikkust ja ka abikeskus oli selleks ajaks end tõestanud, misjärel sõlmisime püsiva lepingu,» märkis lastemaja juhataja Kristi Ollino.
Praegu on linnavalitsusega sõlmitud leping päevakeskuse teenuse osutamiseks 30 lapsele, kuid näiteks ainuüksi juunikuus käis lastemajas 80 kasvandikku.
«Lastepuudust meil tõepoolest ei ole. Kui mõned aastad tagasi hakati Eestis rääkima majanduskriisist, lõi meie maja puupüsti lapsi täis ja nii on see tänase päevani. Seda, millal kuu lõikes viimati 30 last käis, enam ei mäleta. Kuigi me pole siiani ühtegi last ukse taha jätma pidanud, soovime väga, et ruumi oleks rohkem ja saaksime suuremat arvu lapsi toetada,» räägib Ollino ja lisab, et peamiselt leiavad lapsed nende juurde tee oma sõprade ja koolikaaslaste kaudu, aga ka õpetajate ja sotsiaalametnike soovitusel.
Ollakse üks suur pere
«Miks lastele siin käia meeldib? Meil on erinevad huvialaringid alates kitarriõpetusest kuni kokanduse ja keraamikani välja. Kuid oluline põhjus, miks siia tullakse, on see, et on tekkinud oma sõpruskond. Pahatihti tunnevad paljud lapsed end koolis tõrjutuna ja siin on nad leidnud uusi kaaslasi,» räägib Ollino.
Lastemajas on avar mänguruum, söögi- ja arvutituba, pisike köök, tualett- ja duširuum ning väike kasvatajate tuba. Lastemaja tegevusjuhid aitavad lapsi õppimisel ning viivad läbi erinevaid tegevusi, töös osalevad ka mitmed vabatahtlikud.
«Kristlike organisatsioonide tugevus seisnebki töötajate fanatismis. Meil töötab inimesi erinevatest konfessioonidest ning juhindume kristlikest põhimõtetest, kuigi usku me kellelegi peale ei suru. Enne söömist loeme me alati söögipalve ning omal kohal on ka piiblitunnid, mida teeme individuaalselt. Eesmärgiks on olla justkui pere ja seda mudelit me ka kasutada püüame.
Nagu igas kodus on meilgi omad kohustused – lapsed peavad koristama, nõusid pesema ja aitama ka näiteks lauda katta,» kirjeldab tegevusjuht Arvet Ollino päevakeskuse elu.
Pühendumus on nakkav
Arvet Ollino, Saarde koguduse diakon, alustas abikaasa kõrval lastemajas tööd esmalt vabatahtlikuna, viimased kolm aastat on ta aga palgaline töötaja, olles ühtlasi maja ainus meeskasvataja. «Mina leidsin oma rolli kiiresti, olen neile lastele nagu asendusisa.»
«Arvet juhendab enamjaolt mehelikke tegevusi, nagu näiteks märkilaskmine, aga ka kokandusringi, ja huvitav on see, et meie poiste söögitegemise huvi kasvas seejärel hüppeliselt,» nendib Kristi Ollino ning lisab, et kuna enamik lapsi tuleb neile isadeta peredest, on meesautoriteedi olemasolu väga vajalik.
Oluline on ka toetajate võrgustik, sest ilma heade sõpradeta päevakeskust ei oleks.
«Ma ütleks selle kohta, et pühendumus on nakkav. Kui ise õhinaga teed, tulevad teisedki kaasa. See on elustiil ja seda, mis su südames elab, ka jagad,» ütleb Kristi Ollino.
Näiteks tänu inglastest abielupaarile Jane ja Stuart Chalmersile oli lastemaja kasvandikel sel suvel võimalus osaleda laagris Inglismaal. Tutvus Chalmersitega ulatub hea mitme aasta taha, kui paar juhuslikult Pärnu lastemaja külastas.
«Ühel päeval seisid nad meie uksel, tutvustasid endid ja uurisid, mida me teeme. Näitasime neile siis oma maja, rääkisime tegevustest ja lastest. Enne äraminekut küsisid nad, millised on meie unistused. Kuna tookord oli muru väga pikk, soovisime muruniidukit. Ja kujutage ette, nad tulid järgmisel päeval koos muruniidukiga! Lisaks täitsid ka teise unistuse, tuues korraliku portsu matkatarbeid. Me olime väga-väga õnnelikud. Praegu tutvustavad nad meie tööd ka Inglismaal ja on siiani igati toeks,» tunneb Kristi Ollino heameelt.
Toetada tervet perekonda
Päevakeskusele osutatud abist toidu ja riiete, aga ka pesemisvõimaluse näol saavad osa mitte üksnes lapsed, vaid ka nende vanemad.
Kristi Ollino sõnul ongi selle töö võti toetada tervet peret. «Me oleme nii tugiisikud kui hingehoidjad, samas aitame vajadusel ka kolida või remonti teha. Me oleme toeks, et lapsevanemad saaksid paremini hakkama nii iseenda kui lastega. Ainult nii tulevad parimad tulemused. Ja kuna seda tööd on tehtud juba aastaid, siis usalduslik side on loodud ja nõu küsida ei ole raske.» 
Päevakeskuse juures on käesoleva aasta kevadest käima lükatud ka regulaarne lastevanemate toetusgrupp, kus jagada oma muresid ja rõõme. Mõistagi ei võta sellest osa kõigi laste vanemad, ent osalejate protsent on juhataja kinnitusel rõõmustavalt suur. Head meelt teeb ka abivajajate usuline kasvamine.
«Võib julgelt öelda, et ligi 90% meie lastest on pärit mittekristlikest peredest, kuid siinse tegevuse kaudu on kõik mõne kogudusega mingil määral tutvust teinud ja need lapsed ei ole enam usuvõõrad. Iga meie ürituse juurde käib ka väike palve ja nii lapsed kui vanemad on käte kokkupanekuga harjunud. Toetame igati seda, et nad leiaksid mõne koguduse juures endale vaimuliku kodu.»
Merje Talvik

Shalomi lastemaja
asub Pärnus, Rääma tn 40b,
on avatud T–R kl 12–18,        L 11–16,
abistab vähekindlustatud, õnnetuses kannatanud, paljulapseliste perede, üksikvanemate 3–16aastaseid lapsi,
pakub võimalust teha koolitööd, osaleda huviringides ja laagrites, süüa lõunat,
päevakeskuse teenused on tasuta,
on asutanud Shalomi abikeskus 1999. aastal.

Kuidas loodi Shalomi abikeskus?
Anne Aas, Shalomi abikeskuse juhataja:
1990. aastal saabus Pärnusse misjonilaev Shalom. See kahemastiline purjekas kuulub Rootsi samanimelisele misjoniühendusele. Merd valvav Punaarmee kaater pidas laeva  kinni, kuid lubas siis Pärnu sadamasse. Pärast neljakümneaastast vaheaega oli see esimene läänest Pärnusse tulnud alus. Sajad inimesed olid kogunenud jõe äärde uudistama «valget laeva».
Algas tihedam koostöö Pärnu erinevate kirikute vahel. 1994 lõime Pärnu Shalomi abikeskuse, kus praeguseks töötavad lastemaja, humanitaarabi osakond, pood, tööpunktid Lindil ja Tõstamaal ning jätkub koostöö Rootsi Shalomiga.
Eesmärk on kujuneda abikeskusest misjoniorganisatsiooniks. 2005. aasta septembris tegevust alustanud piiblikool on selles oluliseks lüliks. Teeme tihedat koostööd erinevate Pärnu kirikute ja kogudustega.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)