Esileht » Arvamused » Kolumn »

Lastekaitse­päeva mõtteid lastest

03.06.2008 | | Rubriik: Kolumn


Pühapäeval, 1. juunil oli lastekaitsepäev. Keegi ei kahtle, et tulevase põlvkonna kasvatamisse tuleb suhtuda ülima tähelepanuga ning et eriti vajavad hoolt ja kaitset ilma vanemateta lapsed. Küllap seetõttu jäigi lastekaitsepäeva puhul korraldatud ürituste hulgast eriliselt meelde tsiklimeeste külaskäik Paide lastekodusse.   
Eestis seondub lastega praegu eelkõige sündide vähesus. Ehkki iive on viimastel aastatel tõusnud, ei piisa praegusest 15 000 lapse sünnist aastas meie rahva püsimajäämiseks. Rein Taagepera kirjutas laupäevases Eesti Päevalehes sellel teemal artikli «Mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe». Tema seisukoht oli selge, kõik algab iseendast: «Meil on vaja järsku muutust hoiakus, arusaamas sellest, mis on tähtis. Vale oleks keskenduda sünnitamisealistele naistele. Rasedus kestab üheksa kuud, lapse kasvatamine 20 aastat. Selles saab osaleda iga inimene. Selleks on vaja rohkem mehi, kes tegelevad oma lastega. Laste juurest ärajooksmine ei ole mehine. Lastele raha saatmisest ei piisa. /../
Meie rahval on vaja meeleparandust. See on nii vana nõue, et selle üle võib naerda. Aga ainult teatava hinna eest. Rahvana – tualettpotist allamineku hinna eest. Üksikisikuna – meeleheitliku tarbimise või virisemise hinna eest, mis mõlemad pakuvad vaid kassiahastust.»
Pärast nende seisukohtade lugemist jäin mõtlema, kas artiklis kirjeldatud meeleparandus võiks aluse saada ainult religioosselt pinnalt või on ka sekulaarsel ühiskonnal jõudu hoiakuid muuta. Ise kaldun küll arvama, et ilma religioosse taustata on nii oluline väärtushinnangute muutumine võimatu.
Kindlasti on lastele vaja kaitset väljastpoolt tulenevate ohtude eest. Siin võib meenutada viimasel ajal avalikkuse ette jõudnud sündmusi, olgu selleks või Josef Fritzli juhtum Austrias, kus ta muutis oma keldri oma lastele aastatepikkuseks piina- ja elupaigaks. Et Eestis on piisavalt juhtumeid vägivallast laste vastu ja nende seksuaalsest ärakasutamisest, võib lugeda intervjuust Tartu Laste Tugikeskuse töötaja Lemme Haldrega («Vanema vägistatud laps ei parane», Delfi, 30. mai 2008). Teiseks tundub mulle, et ei tohi unustada ka laste kaitsmist nende endi eest. Sellise kaitse puhul on üldiseks metoodikaks lastele teatud raamide ja piirangute kehtestamine ning nende vajalikkuse rõhutamine.
Õpetajana olen ma peaaegu igal aastal kogenud hetki, kuidas lapsed oma teadmistelt mõnel alal minust mööda lähevad. Mäletan, et esimestel aastatel tundsin ma end halvasti, kuid mida edasi, seda suuremat rõõmu hakkas see valmistama. See on hetk, kui kaitstavast saab kaitsja ning noored oma oskustega teatud juhtudel vanemat põlvkonda kaitsta suudavad: olgu siis arvutiviiruse, võõrkeelse eksituse või mõne muu nooremale põlvkonnale paremini teadaoleva ohu eest.  

Toomas Jürgenstein

2 Kommentaari artiklile “Lastekaitse­päeva mõtteid lastest”

  1. Enn ütles:

    Ehk tuleb siis lõpetada ka "mula Jumalast", sest suuremal osal Euroopast pole Temast sooja ega külma? … Arvan siiski, et nii Jumalast kui perekonnast (ja ka Jumala perekonnast) tuleb kõnelda seda enam. 

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)