Esileht » Arvamused » Arvamus »

Laste ristisõda

14.05.2003 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Ühes ajaleheusutluses väitis Briti peaminister Tony Blair, et tema ja ta abikaasa väsinud väljanägemises on süüdi nende pere pisipoeg Leo. Kolmeaastane põngerjas ronivat öösel tihti nende voodisse ja äratavat vanemad üles.
Peale selle sekkub noor Blair isa töösse – enne Iraagi sõja algust kõndis poiss sisse otse valitsuse istungile, lükates enda ees väikest käru, ja hüüdis: «Hei, ma tõin teile puuvilja.» (SLÕL 11.04.)
Nii põrkavad kokku kaks erinevat maailma. Kas pole tuttav meilegi? Jeesus ütles: saage nagu lapsed – kuid lapsed meie maailma enam ei mahu. Laps kehtestab omad reeglid: ta tüütab vanemaid ja viidab nende aega. Laps ei hooli ametiasjust ega pea õigeks, et täiskasvanud inimesed end selliste tühisustega piinavad. Laps tajub bürokraatliku maailma masinavärgis alateadlikult midagi ebainimlikku. Ta on palju elutervem kui meie – ja targem, kui arvame.
Tervemõistuslikult kahe jalaga maa peal seisvad inimsaurused aga karistavad lapsi. Laste peale kärgitakse ja antakse neile naha peale. Lastele ostetakse kalleid mänguasju, et ise nendega vähem tegelda. Lapsi koormatakse üha suuremate ülesannetega, aetakse neid kõikvõimalikesse ringidesse. Lastel ei jää mängimiseks enam aega, ent täiskasvanud põhjendavad seda laste «parema tulevikuga».
Vanasti õpetati, et nagu laps ema, nõnda tuleb meil usaldada Jumalat. Ka suurtel tuleb saada lasteks – mitte muretseda ega kujutleda vääralt, nagu suudaksime tulevikku ette planeerida. Tänapäeval peetakse taolist muretut eluviisi aga lapsikuks, naiivseks. Elu seisnevat kõikide asjade peensusteni väljatöötamises, kuni viimaks oleme sama väsinud nagu Tony Blair. Kui palju aega kulutatakse meilgi koosolekutele ja komisjonidele, et tulevikku kindlustada ning koostada?
Võibolla elame juba olukorras, kus on võimatu olla nagu laps. Keskajal olevat rüütlid käitunud nagu suured lapsed – hoolimatult ja muretult. Ka praegu leidub «rüütleid», kes elavad «juhuelu» (st nagu Jumal juhatab) – üksnes ratsu asemel on mootorratas. Kes järgib aga lõpuni muretut eluviisi, on määratud hukkuma: karm elu lihtsalt hävitab ta. Eks keskaegne rüütelgi pidi hoolitsema oma tuleviku eest: polnud ju ükskõik, kelle vasalliks oldi või millist vara omati.
Sellest hoolimata kehtib Jeesuse sõna ka tänapäeval. See ei kutsu meid elu korraldamatusele, vaid muutma eluhoiakut. «Saage nagu lapsed» tähendust õpetavad kõige paremini lapsed ise. Esmase eluhoiakuna peab seega elama koos lastega, mitte vältima neid. Lapsed viitavad teispoolsusele, meist kaugemale, tulevikku – nad tuletavad meile meelde Jumalat. Need «täiskasvanud» (st ennasttäis) inimesed aga, kes ei salli lapsi, ei salli enamasti Jumalatki ja pooldavad lapsekaugeid, ebainimlikke eluviise.
Kutsun liituma koos lastega kogu selle elu lammutava destruktsiooni vastu, mis oma kiirustamise, asise elulaadi ja käsuvaga seaduseorjusega meie laste elu solgib. See on tänapäevane «laste ristisõda» – vältida niipalju kui võimalik eluhoiakut, mis soovib pigem tegeleda asjade kui inimestega.
«Kirjas Diognetosele» (5,4–11) kirjeldatakse 2. sajandi kristlaste «imelist ja kummalist elulaadi» järgmiselt: «Nad elavad oma kodumaal, kuid otsekui võõrad. Nad abielluvad nagu kõik, sigitavad lapsi, kuid ei jäta sündinuid saatuse hooleks. Neil on ühine laud, kuid mitte ühine voodi. Nad viibivad lihas, kuid ei ela liha järgi. Nad viibivad maa peal, kuid elavad taevas. Nad kuuletuvad kehtivaile seadustele, ja ületavad omaenda eluga seadusi. Nad armastavad kõiki, ja neid jälitatakse kõikide poolt.»
Kas meie pisutki sarnaneme nendega?
Arne Hiob,
assessor

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)