Esileht » Arvamused » Kolumn »

Laste ja jüngrite tegemisest

19.04.2006 | | Rubriik: Kolumn

Möödunudreedeses
Sirbis analüüsis Tiit Kärner kaks aastat kehtinud vanemahüvitise seaduse mõju
eestlaste iibele. Tuleb välja, et mingit beebibuumi ei ole tegelikult olemas…

Möödunudreedeses Sirbis analüüsis Tiit
Kärner kaks aastat kehtinud vanemahüvitise seaduse mõju eestlaste iibele. Tuleb
välja, et mingit beebibuumi ei ole tegelikult olemas: praegune aeglane
sündimuse tõus on seletatav pigem nn edasilükatud sündide vallandumisega ja
1980. aastate lõpu beebibuumist tingitud sünnitusealiste naiste arvu kasvuga.
Pikaajaliste prognooside kohaselt jätkub sündimuse mõõdukas kasv veel 4–5
aastat, siis aga peaks järgnema 1990. aastate sündimuse languse järelkajana uus
sügav mõõn. Niisiis – seadmata kahtluse alla vanemahüvitise maksmise õilsaid ja
arukaid motiive, on ometigi selge, et negatiivsest iibest ja väljasuremisohust
see meid päästnud ei ole.

Demograafide jaoks ei ole midagi üllatavat
selles, et elatustaseme tõusu ja sündimuse vaheline seos on pöördvõrdeline.
Globaalse demograafilise siirdeprotsessi põhjustena nimetatakse linnastumist,
naiste tööhõive kasvu, teaduse, tehnoloogia ja kultuuri arengut. Tulevikku
investeerimiseks ja vanaduspäevade kindlustamiseks ei ole tarvis sünnitada
lapsi, vaid teha sissemakseid pensionifondidesse. Lapsesaamine on pigem
eneseteostust takistav tegur, mitte selle loomulik komponent. Tiit Kärneri
sõnadega: «Individualistliku, hedonistliku maailmavaate levikuga on lastest
saanud vastumeelne koorem.»

Milline on kiriku sõnum väljasurevale
rahvale? Ja kuidas on lood kiriku endaga? EELK koduleheküljele paigutatud
statistiliste andmete põhjal ei toimunud 2005. aastal  165 kogudusest 25s mitte ühtki ristimist.
Kogudusi, kus ristiti 1–5 inimest (nii lapsed kui ka täiskasvanud), oli 49.
Peapiiskop Andres Põderi möödunudsuvine initsiatiiv kuulutada 2006. aasta
ristimise aastaks näib olevat soikunud või vastukajata jäänud.

Kas oleme leppinud sellega, et oleme
väljasureva rahva väljasurev kirik? Jah, eks selleski võib näha jumalikku
ettehooldust, sest viimselt ei sünni midagi Tema teadmata ja tahtmata. Ega
minagi arva, et arvnäitajate pärast muretsemine oleks see, mida kiriku Issand
meilt ootab. Kuid minu meelest on hoopis tõsisem küsimus, kas
individualistlik-hedonistlik maailmavaade pole ka kirikus levinud sel määral,
et ristitud lapsed ja täiskasvanud – uued liikmed Jumala perekonnas – on pigem
tülikas koorem kui võimalus kasvada koos nendega?

Milan Kundera «Hüvastijätuvalsis» arutleb
üks tegelastest: «Laps on ettenähtamatuse kontsentraat. Laps on ettenähtamatus
ise. Te ei tea, kes temast saab, mida ta teile toob, ja just seepärast peate ta
vastu võtma. Muidu elate poolikult, elate nagu inimene, kes ei oska ujuda, kes
sulistab ranna ääres, kuigi meri on ainult seal, kus on sügav.» Või Tiit
Kärneri sõnutsi: «Ehkki inimestele on igiomane püüd võimalikult lihtsalt ja
kerge vaevaga ära elada, pakuvad lapsed palju sellist, mida miski muu ei
asenda: võimalus tunda end taas noorena, jälgida uue inimese kujunemist ning
tema kujundamisest osa võtta.»

Võib-olla on ka kirikule omane võimalikult
kerge vaevaga «ära elada». Aga nii nagu meri on ainult seal, kus on sügav, on
elu üksnes seal, kus tehakse lapsi, ja elav usk seal, kus tehakse jüngreid.


Marko Tiitus

2 Kommentaari artiklile “Laste ja jüngrite tegemisest”

  1. Külaline ütleb:

    Lapsi on vaimulikkond usinasti teinud, aga jüngrite tegemisel ollakse impotendid. :p

  2. Külaline ütleb:

    et lapsed on ebaõiglased olevused, nad teevad ise püksi ja siis karjuvad, nagu oleks keegi teine neile ülekohut teinud.

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)