Laske neil tulla!

31.08.2005 | | Rubriik: Määratlemata

Kord, ligi kaks tuhat aastat tagasi tegid Jeesuse jüngrid ühe suure vea. See pahandas Jumala Poega. Markus kirjutab, kuidas Jeesuse juurde toodi lapsi, et tema neid puudutaks. Jüngrid aga sõitlesid toojaid. Aga Jeesuse meel läks seda nähes pahaseks ja ta ütles: «Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte, sest selliste päralt on Jumala riik!» ( Markuse 10:13–14)

See oli 12 aastat tagasi. Siin, Eestimaal, toodi Jeesuse juurde tuhandeid lapsi. Toodi selleks, et neid ristimises anda Jumala peopesa kumerusse. Toodi pühapäevakoolidesse. 1993. aastaks tõusis pühapäevakooli laste arv EELKs kümne tuhandeni ja õpetajaid oli ligi 500. Tänaseks on pühapäevakooli laste arv vähenenud üle kolme korra (ca 3000 last) ja õpetajate arv ligi kaks korda. Ka ristimiste arv väheneb aasta-aastalt. Kes on need, kes taas keelavad lapsi Jeesuse juurde tulemast? Kas lapsevanemad või taas Jeesuse jüngrid – vaimulikud ja teised koguduste töötegijad ning koguduste liikmed? Küsigem, kas lapsed on meie kirikutesse oodatud? Kui paljudes pühakodades on 1. septembrile järgneval jumalateenistusel kuidagi mõeldud kooliteed alustanud lastele ja oma armsaid kooliteele saatvatele vanematele?

Pidasin eelmisel aastal Halliste põhikooli kooliaasta alguse palvust. Kirikusse tuli koolitäis lapsi ja töötegijaid, ka esimese klassi laste vanemaid. Lapsed laulsid, kuulsid vaikselt lühikest jutlust ja lugesid vahvalt kaasa Meie Isa palvet. Mulle oli öeldud, et vaimulik on seal ikka esimesse klassi minejaid palvuse lõpus altarist käte pealepanemisega õnnistanud. Kutsusin. Tulid lapsed, tuli klassijuhataja ja tulid ka laste vanemad. Põlvitasid altari ette ja võtsid vastu õnnistuse. Palvuse lõpus ütlesin, et kui veel keegi soovib, et teda õnnistatakse, siis võivad soovijad tulla ja teised saavad minna. Mõni üksik läks ja enamus tuli, kummardus ja alustas kooliaastat vaimuliku puudutuse ja õnnistussooviga.

Mõtlesin hiljem tänulikuna Kalev Raavele, kes suutis Hallistes kooli kirikule väga lähedale tuua. Kui kaugel on teised Eestimaa kirikud teistest Eestimaa koolidest? Kui avatud on kirikute uksed lastele? Kas vaimulikud on enda poolt lühendanud teed koolide ja kirikute vahel. Vahel piisab mõnest telefonikõnest. Piisab sõnumist, et oleme valmis lapsi kirikus vastu võtma, neile kirikust kõnelema, orelit mängima. Vahel kurdame, et liiga vähestesse koolidesse on jõudnud usuõpetus. Mind teeb aga murelikuks see, et liiga vähestes koolides on teadetetahvlil teade selle kohta, et lähedalolevas kirikus algab peagi leerikool.

Kirikus on jumalateenistus. Mõni lapski on kaasa võetud. Üks istub vaikselt vanemate vahel. Teine küsib vahel mõne küsimuse. Mõni muutub kärsituks ja tatsab veidi ridade vahel. On neid, kes sellistele vanematele naeratavad, ja neidki, kes teatavad kas sõna või hävitava pilguga, et kirik pole laste koht. «Järgmine pühapäev võtate ehk ka koera kaasa!» See on kõige ägedam reaktsioon, millest lapsi kirikusse kaasa toonud vanemad mulle on rääkinud. Ja jälle on Jeesus kusagil pahane. Soomes märkasin ühes kirikus ilusaid riidekotte, kus on sees lastele mõeldud raamatuid, pliiatseid, värvimisvihikuid, selleks et lapsel ei hakkaks jumalateenistusel igav. Need kotid kõnelesid väga selget keelt, et sellesse kirikusse oodatakse lapsi väga.

Üks kärsitu poiss kannatas pikalivenivat palvust. Kui õpetaja hardasti ohates tänas armast Jumalat uue kirikuseaduse eest, kõlas lapse hääl: «Ema, millal see jama siin lõpeb?» Ema ei osanud öelda. Häbenes ja lahkus. Loomulikult on hea, kui kirikus jumalateenistuse ajal kogu aeg keegi ei jookse, ei kommenteeri, ei nuta. Loomulikult peavad ka paljud vanemad lapsi õpetama, kuidas kirikus käituda ja mitte imetleva näoga iga oma võsukese teguviisi lihtsalt pealt vaatama, aga palju hullem kui pisike laste sagimine, on peagi saabuv haudvaikus, sest vanad lähevad ja noored pole harjunud tulema. See juhtub, kui ka leeritunnid koosnevad mõnest teistkümnest loengust ja jumalateenistustel osalemise vajadusest ei räägi vaimulik sõnagi. Mõtlen, kas me vahel ehk häbeneme seda, mida kirikutes teeme? Tuletan meelde leeritöö peaeesmärgi: Aidata inimesel uskuda Kolmainu Jumalasse ja aidata tal kasvada nii, et usk saaks inimese elu kandvaks jõuks ning juhiks ta koguduse osadusse.

Laske neil tulla – lastel ja noortel ja vanadel. Ärge keelake neid, vaid kutsuge, andke kümnel erineval viisil teada, et neid oodatakse.

Koolid algavad ja kirik on hea koht nii mõnegi koolitunni jaoks. Paljud seda ei aima. Meie teame. Siis tuleb ka meil sellest teistele rääkida.

Image
Jaan Tammsalu
,
Laste ja Noorsootöö Ühenduse juhatuse esimees

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)