Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Lasevad end Jumala tuulel kanda

08.06.2010 | | Rubriik: Kirikuelu

Räpina koguduse talgulised vana pastoraadi pargis. Karmen Nurme
Räpina kogudus valmistub pääingel Miikaelile pühitsetud kiriku 225. aastapäeva tähistama.

Räpina koguduse õpetaja Anton Saarman peab 1940. aasta 23. juunil oma viimase võidupüha jutluse Vabadussõjas langenute mälestussamba juures, kus ütleb: «Eesti rahvast ei saa võrrelda suure puuga, mis tormides murdub, vaid väikese kadakaga, mis küll põrmuni võib painduda, aga ei murdu.»
Leidsin need sõnad Saarmani kirjutatud koguduse kroonikast, mida ta pidas aastatel 1920–1940. Keerulistel aegadel öeldud sõnad tundusid ühtäkki kuidagi olulised, mõeldes meie koguduse ja kiriku elule laiemalt. Mis on küll see, mis paneb meid uskuma ja lootma, et me võime püsida kõigi aegade ja olude kiuste?

Kirik kui vaimulik kodu
Tõele au andes peame ju hetkel hoopis tõdema, et Maarjamaal on kirik suhteliselt marginaalne nähtus, millega sügavamalt on seotud üsna väike arv inimesi. Ometi on praegugi neid, kes lasevad Jumala tuulel end kanda. On neid, kelle jaoks kirik on vaimulik kodu. Aega ei saa me valida, kuid igal ajal on võimalik elada vaimsemat ehk elusamat elu. Igatseda näha kaugemale, püüelda võimatut. Väiksema eesmärgiga ei olegi mõtet teele minna.
Kõik tähtpäevad muutuvad kõnekaks üksnes selle läbi, kui nad inimesi puudutavad. Näen ja tunnen, et Räpina koguduses on küllalt palju neid, kes lubavad Jumalal juhtida oma elu. On neid, kes julgevad olla «nõdrad Kristuse pärast». Meie liig materialistlikul ajastul peab kirik igati toetama neid püüdlusi, mis soodustavad alternatiivsete eluhoiakute kujundamist ja inimeste vaimseid otsinguid.
Tegelikult aga valitseb meil sageli täiesti mõistuslik lähenemine. Usulaud on kaetud «normikohaste roogadega», kuid inimeste süda jääb puudutamata. Paljusid meie kogudusi iseloomustab pühapäevane jumalateenistus ja koristustalgud, sekka mõni kontsert. Jee­suse sõnad: ma tahan, et teil oleks elu ülirohkesti, ei tule nii just eriti selgesti esile.

Kaotada end Jumalas
Seepärast oleme oma koguduse aktiiviga hakanud otsima teisi võimalusi inimeste vaimulikuks teenimiseks. Nädalasisesed palvused, retriidid, vaikusehetked, palverännakud, erapihi taastamise püüded, et kaasaja inimene võiks vabaneda teda aina maha suruvast häbikoormast. Need oleksid üksnes mõned mainitud võimalused, kuidas aidata inimestel end kaotada Jumalas, et leida üles oma tegelik olemus.
Me ei pea tegelema asendustegevusega põhimõttel: kui inimesed Jumala sõna ei taha, siis tuleb pakkuda neile arusaadavamat rooga ja tegelda ühiskonda paremini sobituvate asjadega.
Me ei saa üksnes olla ka nn sõna kirik. Ei ole õige kujutada inimesi üksnes suu ja kõrvadega olenditena. Meil on meeli mõnevõrra rohkem ning toitu on vaja nende kõigi jaoks. Olen sügavalt veendunud, et luterlastel on aeg üles leida see rikkus, mida kätkeb endas müstiline traditsioon nii idas kui läänes. Inimene vajab kiriku spetsiifilist rooga, et kas siis männipuuna või kadakana kesta, üle elada ja pääseda.

Ind ja pühendumus ei saa otsa
Selliste mõtetega ja ka praktiliste sammudega läheme vastu oma kiriku väikesele juubelile. Oleme alustanud vana pastoraadi põhjalikku remonti. Sinna tuleb paik, kus on plaanis hakata läbi viima vaimulikke harjutusi jms. See oleks meie arvates uus suund diakoonilises tegevuses, mis ikka on Räpina kogudust iseloomustanud.
Kõik inimesed vajavad tuge ja «õlitamist». Nad vajavad Jumalat enda ellu ja seda ei tohi kirik üksnes poole suuga möönda, sest nõnda võidab kuri maad juurde. Parafraseerides ühte ammust ütlust: Jumalata mõistus sünnitab koletisi.
Pääingel Miikaeli kogudus tahab nende koletiste vastu seista. Praeguse koguduse nõukogu ja töötegijate peale mõeldes ei pea kartma, et ind ja pühendumus otsa saaksid.
Peame oma juubeliüritusi kahes jaos. 13. juunil kell 11 on kirikus missa, kell 16 Jaanus Torrimi orelikontsert ja kell 20 õhtupalvus koos külalistega Saksamaalt. Miikaeli nimepäeval ehk mihklipäeval, 29. septembril, aga kutsume kokku need, kellel leerist möödus 20 aastat, et koos pidada templipüha ja agape söömaaega.
Kõige olulisem on siiski see, et Jumal ei väsi meid kutsumast ja otsimast. Jumalal on suur süda ja varuks palju üllatusi nende jaoks, kes igatsevad Temas juurduda.

Urmas Nagel,
koguduse õpetaja

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)