Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Lase tal läbi lipsata!

26.06.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Hiiumaal algavad kirikupäevad. Need toovad kokku peamiselt saar­te praostkonna koguduste rahvast, lauljaid mitmest Eestimaa kogudusest. See on kohaliku koguduse ühine usutunnistus kodusaare rahvale. Usu teema Eesti ühiskonnas on populaarne. Seda kinnitab uurimus usust ja usuelust. Kui vaadata raamatupoes riiuleid, kus on kristlik kirjandus, siis tavaliselt on selle ümbruses üsana palju esoteerilist kirjandust ja raamatuid erinevatest religioonidest, mis kõik ju on kirjutatud usu äratamiseks ja kinnituseks. Inimese suhtumine oma maise elu tulevikku on seotud alati usuga, et homne päev on ehk parem kui tänane. Usku meie elus ja meie ümber on piisavalt. Aga see kõik ei ole usk, mida Piibel õpetab. Ülekohtusena võib näida, et usu aluseid tuleb valida, ja kristlased ütlevad, et kõik teed ei vii ihaldatud hingerahuni ja taevani.
Kristlasena saame rääkida usust oma teadmiste ja isikliku kogemuse põhjal. Kogemus ütleb, et Piibli usk on toonud jumalatunnetuse meie igapäevaellu. See on nii praktiline, et meie elu on selle tulemusel muutunud ja muutub jätkuvalt. See tähendab, et kristlik usk väljendub teadmises ja kogemuses, et Jumala tõelisus puudutab ja muudab meie tegelikkust.  On suur vahe, kas usk on see, mille poole tuleb püüelda, või on see midagi, mille Jumal ise meile annab. Tavapäraselt seostatakse usku kõige sellega, milles väljendub inimese igatsus ja püüdlus Jumala ja taeva suunas. Jumal ise aga vaatab usule vastupidises suunas. Selle aluseks pole inimene ja tema igatsused, vaid Jumala igatsus inimese järele.
Jumala igatsuse suurim väljendus on tema Pojas Jeesuses Kristuses. Jumal otsib meid! Ta ületab meie inimliku igatsuse taevariigi järele oma igatsusega meie järele. Ta ei oota, et me üritaks taeva poole rühkida häid tegusid tehes. Jumal tuli meie juurde ise. kristliku kuulutuse keskne teema pole mitte see, kuidas pääseda taevasse, vaid kuidas leida taevas siit maa pealt, igapäevaaskelduste keskelt üles.
Seetõttu on Jumala poolt vaadatuna õnnetu üritus religioossete püüdlustega välja jõuda temani. Jumal on Jeesuse kaudu andnud igati lihtsa ja väärika juhise: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui ainult minu kaudu.» (Jh 14:6) Sellepärast Jee­suse kuulutuse mõte väljendus just nagu tahtes öelda: Ärge vaadake üles, vaid vaadake mind, sest minu kaudu asus Jumal teele teie juurde. Teised usundid peavad kristlaste poolt sallimatuks seda, et me oma Jeesusega püüame tõemonopoli pakkuda. Kellel on õigus, see jäägu ikka Jumala otsustada, aga meie jaoks ei ole Jumal ise teisi teid pakkunud. Sellepärast räägimegi ainult ühest ja sellest, et meid on see aidanud.
Et inimeste usaldust äratada, peab minema nende juurde ja neid inimestena kohtama. Just see on toimunud Jeesuse Kristuse kaudu. See on ka sõnum misjonitööks: minna inimeste keskele, mitte oodata, kas ehk keegi tuleb meie juurde.  Ehk siis lühidalt kõik see usk, mis rõhutab käskude ja keeldude kaudu Jumalani jõudmist, ei vii meid kuhugi välja. Süvendab tegelikult hirmu ja pole rajatud usaldusele. Usk aga ongi eelkõige usaldus. Ja uskmatus on usaldamatus.  Sellepärast laseb Jumal jõuluevangeeliumis inglitel kuulutada: «Ärge kartke, sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu!» Mitte hirmu Jumala ees, vaid taevast rõõmu maa peal. Jumala tulek meie juurde muudab usu lihtsaks. Aga just see lihtsus on inimese jaoks raske. Keegi on öelnud, et usklik olemine ei seisne selles, et teeme seda, mis Jumalale meeldib, vaid laseme endale meeldida kõigel sellel, mida Jumal teeb.
Martin Luther kirjutab oma usulootusest järgmiselt: «Siiani on mulle kaasasündinud kurjuse ja nõrkuse pärast võimatu olnud vastata Jumala nõudmistele. Kui ma ei tohi uskuda, et Jumal mulle Kristuse pärast selle igapäevase mahajäämise andestab, siis on minuga kõik läbi. Ma olen ahastuses. Aga ma jätan selle. Mina ei ripu nagu Juudas puu otsas. Ma riputan ennast kas Jeesuse kaela või tema käe otsa nagu patune naine. Ka siis, kui ma olen halvem kui tema, hoian ma oma Issandast kinni. Siis ütleb ta Isale: see ripats peab ka (taevaväravast) läbi saama. Ta ei ole küll millestki kinni pidanud ja on kõigist su käskudest üle astunud. Isa, aga ta ripub minu küljes. Mis siis ikka! Ma surin ka tema eest. Lase tal läbi lipsata. See peab olema minu usk.» Piibel õpetab, et igavene elu ei alga alles pärast surma, vaid võib alata praegu. Usk toob jumalariigi meie ellu. Sellepärast ei pea me ootama igavest elu siis, kui maine rännak otsas.
Oma kirikutöös saame ikka koos Jumalaga palvetada ja otsida võimalusi, kuidas seda jumalariigi asja selgitada. Puust ja punaseks värvida, et võimalikult palju inimesi selle riigi kodakondsuse vastu võtaks.

Leevi Reinaru

 

 

 

 

Leevi Reinaru,
misjonikeskuse juhataja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)