Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Lapsendamine fookuses

25.11.2015 | | Rubriik: Ühiskond

28. septembrist 4. oktoobrini korraldas lapsendamiskeskus Oma Pere esimest korda Eestis lapsendamise teemanädala.

«Kui laps oli kasvanud, siis ta tõi selle vaarao tütrele ja see võttis tema enesele pojaks; ta pani temale nimeks Mooses ja ütles: «Sest ma olen ta veest välja tõmmanud!»» (2Ms 2:10) Ka Ester, kelle Ahasveros tegi kuningannaks, oli lapsendatud (Est 2) ning lapsendamisena võib käsitada ka Jeesuse omaksvõttu ning kasvatamist Maarja ja Joosepi poolt.
Tänasel Maarjamaalgi, kus ühelt poolt puudutab viljatus 10% peredest, teiselt poolt aga on suur hulk lapsi jäetud ilma vanemlikust hoolitsusest, on lapsendamine aktuaalne. Seepärast korraldaski Eesti lapsendajaid ja lapsendatuid esindav lapsendamiskeskus Oma Pere MTÜ lapsendamise teemanädala, mille käigus toimus rahvusvaheline konverents, mitmeid seminare ja kontsert ning ilmus arvukalt artikleid kirjutavas pressis ja saateid teles ja raadios.
Kui lapsendamisest rääkima hakata, siis enim levinud kommentaar on: «Aga see on ju nii keeruline.» Bürokraatlikus mõttes mitte, võib selle hirmu hõlpsalt ümber lükata. Kõige lühem tee infoni, kuidas lapsendamise protseduur välja näeb, on lapsendamise käsiraamat Oma Pere kodulehel (http://omapere.ee/wp-content/uploads/2014/09/OP_lapsendamise_kasiraamat.pdf). Mis aga ei pruugi olla lihtne, on lapsendajate sisemine teekond veendumuseni, et teistest vanematest põlvnevat last tõesti ollakse valmis tingimusteta armastama.
Lapsendamisega kaasneva tegelikuks hoomamiseks ei piisa lapsendada tahtmise äratundmisest, selleks tuleks ideaalis kõigil läbida spetsiaalne koolitus, kuid paraku ei ole riik suutnud eraldada piisavalt vahendeid, et see kõigil võimalik oleks. Isegi omal kulul koolitus ei pruugi olla reaalne, sest napib ka koolitajaid. Põhjalik pereuuring siiski tagab esmase kinnituse, et lapsendajad lapse tulekuks sellisel viisil valmis on.
Kui valmidus on selge, algab lapsendajate jaoks järgmine faas – ootamine. Kuna vanematele mitte ei valita sobivat last, vaid lapsele valitakse sobivad vanemad, siis võtab lapse ja vanemate kokkuviimine aega, mõnikord kärsituks tegevalt kaua. Enamasti soovitakse perre alla kolmeaastast tervet last, eriti kui tegemist on pere esimese lapsega. Üha rohkem peresid on siiski valmis võtma enda juurde ka erivajadusega ning vanemaid lapsi.
Lapsendamisel saab lapsendatavast õiguslikust aspektist lapsendajate n-ö pärislaps, sugulus bioloogiliste vanemate ja teiste sugulastega lõpeb. Selline päris enda omaks saamine annab vastastikku justkui kindluse ja kestvuse tagatise ning seetõttu on lapsendamine eelistatuim viis vanemliku hoolitsuseta lapse perre võtmiseks.
Samas on asenduskodudes suurem osa lapsi sellised, keda lapsendada ei saa, sest nende vanematelt pole hooldusõigust täielikult ära võetud. Siiski on üha enam peresid, kes ka neile lastele oma peres kasvamise võimalust pakuvad. Sellisel juhul on õiguslikult tegemist peres hooldamise või eestkostega. See ei loo küll lapse ja vanema õigussuhet, kuid millal enne on õigussuhe suutnud tekitada hoolt ja armastust – selle allikaks on ikka inimesed ise.
Sestap ei ole ka lapsendamine külm õigusnormide kogum, vaid eelkõige inimlik suhe, mille keskmes on abitu laps, kes vajab lähedust ja turvatunnet oma eksistentsi esimesest hetkest alates. Nii nagu taevane Isa on «meid ette määranud lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda» (Ef 1:5), peame meie hoolitsema, et meie laste kõik õigused oleksid alati ja tingimusteta tagatud ja vajadused rahuldatud.
Margus Sardis,
lapsendamiskeskuse Oma Pere juhatuse esimees

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)