Lapsed!

Jh 13:31–35

Aga oli öö. Juudas oli just lahkunud oma juudategu tegema, ülejäänud mehed oli jäänud veel laua taha. Kasin ruum on äkitselt täis sooja kollakat valgust. Et üksik õlilamp suudab ka nii palju valgust anda! Meeste varjud seinal ulatuvad laeni. Tillukese akna taga peab vahti paks pimedus. Karikas on tühi. Leib on otsas. Praest jäänud vaid kuivad kondid. Siis ütleb Jeesus: „Lapsed …“ Ta ütleb seda nendele päikesest ja tuulest parkunud habetunud kalurinägudele, kellel ju pole suurt midagi: ei tähtsat kohta, ei haridust, ei vara. Neil pole midagi sellist – Kuningriigi tõttu! Nad on jätnud oma võrgud ja paadid ja tolliputkad, kogu senise elu. Kas ka oma lootused ja unistused? Sest järgmiseks lähevad ju ka nemad. Nad lähevad öösse, kus nende õpetaja reeturlikult kinni võetakse, nad pagevad laiali … Kuidas saaks nad üle ebakindlusest, hirmust, oma elu kokkuvarisemisest? Kuidas saavad lapsed üle hirmust pimeduse ees? 

Kuid alustagem kaugemalt! Tuleb vahet teha lapsikusel ja lapselikkusel. Lapselikkus on midagi, mida suured inimesed imeks panevad ja sageli austavad, justkui nad oleks kaotanud midagi väga tähtsat ja väärtuslikku, mis neil, lastel, on endastmõistetavalt olemas. Lapselik usaldus on see, mis laseb inimesel vastu võtta taevariiki ning soovi edasi tungida selle saladustesse. Me ju teame, et iga imik oskab ujuda, aga hiljem see oskus kahjuks kaob ja inimene peab seda hakkama uuesti õppima. Lapsikus seevastu paneb juba ette kinni tee taevariiki, tegeleb vaid enda ennasttäis minaga ega meeldi õieti kellelegi; ka lapsikule endale mitte, ja endastmõistetavast ujumisoskusest pole juttugi. Jeesus ütleb, et kes jumalariiki vastu ei võta nagu laps, see ei saa sinna. Kuid ikkagi – kas säilib lapselik usaldus, kui elu ise on juba üks suur ülesanne, mille järel paratamatult juba kumab öö? Ööde öö.

„Lapsed, ma annan teile uue käsu“! Kuidas saab küll käskida armastada! Sama hästi võiks meid käskida lennata! Siruta käed välja, hüppa õhku ja hakka lendama! Selles asi ongi, et taevariigi usaldusega südamesse vastu võtnud inimesele see ei olegi käsk, vaid ainumõeldav elujuhis. Või isegi elu ise, mida elada – armastades. Ja pole hullu isegi sellest, kui tuleb ette, et see armastus vahel elus lüüa saab … ta ei jää kunagi alla. Tollel viimasel ööl näitab Õpetaja, kuidas asjad käivad taevariigis.

„Lapsed, armastage üksteist!“ Mida iganes elus ette tuleb! Kõikvõimalikke kaotusi, väheseid kaduvaid rõõme, valusid, pettumusi, igasuguseid õnnetusi … Kui ka inimene ise neid teistele või endale ei põhjusta, siis võivad need ikkagi tulla ei tea kust … Me näeme palju vaeva, et muuta oma elu ja maailm turvalisemaks, ning kulutame selleks tohutult kõiki vahendeid, aga täiuslikku garantiid ikkagi ei ole… ja inimeseks olemise juurde kuulub muuhulgas ka võime eksida. 

Mida on inimesel sellele kõigele vastu panna? Ta paneb sellele kõigele vastu ainsa jõu, mis veel alles – armastuse. Nördimus ja viha raiskavad elujõudu, armastus lisab seda. Armastus, mis tuleb taevast, sest isegi selle leiutamine käib nõrgale inimesele üle jõu, olgu tal kuitahes hea tahe. See on iidne jõud, mis pole päriselt siitilmast, kuid loob, liigutab ja parandab siinsamas. Käskida pole tarvis. See on ju siin, on aga vaja seda taas meelde tuletada. Kuid uus on see ikka ja alati, sest ainult käsust ei piisa. Kui inimene suudaks Jumalat natukenegi armastada, suudaks teda natuke vastu armastada, siis võib tunda, kui palju lihtsamaks kõik muutub. 

Kord tundsin üht vanatädi, kes ütles, et tema tänab Jumalat ka igasuguste hädade ja haiguste ärahoidmise eest, millest ta midagi ei tea, mis pole temasse puutunud. Alguses tundus see mulle üpris veider, kuid siis taipasin – see on ju suurepärane mõte!

„Lapsed, sellest tuntakse teid, et te olete minu jüngrid!“ See eriline armastus, raskesti kirjeldatav, kuid selgesti tuntav, pole mõeldud vaid endale hoidmiseks. See on mõeldud jagamiseks selles elus ja maailmas, mis meil olemas. Tõesti, kus iganes Kristuse vaim juhtival kohal on, seal on ta õpilastel armastus isekeskis. See peaks väljapoole paistma iseenesest, pole tarvis erilisi võtteid selle näitamiseks, läbimõeldud strateegiat selle demonstreerimiseks, kuni maailm hakkab küsima, kes need sihukesed on? Vastust me teame.

„Lapsed, ma olen teiega veel pisut aega …“ Aga ta ju lubas olla meiega iga päev kuni ajastu otsani!? Tol ööl ühes ülemises toas, kus polnud mingeid gooti sambaid, laoti alus igavesele ühendusele. Jeesus justkui ütleks: Mina olen juba kõik teinud, endast kõik andnud – nüüd on teie kord! Kuid teadke, et olete taevase Isa lapsed, järelikult mitte enam orvud, orjad ega majalised. Sest nüüd on Isa kirgastatud Pojas ja ka teis! Aamen. 

 

 

 

 

Meelis-Lauri Erikson,

Kadrina koguduse õpetaja