Esileht » Arvamused » Arvamus »

Lapsed räägivad oma isast

23.02.2005 | | Rubriik: Arvamus, Persoon kaasajast

Kadri Apivala, tütar:
Isa puhul, nagu inimeste puhul üldiselt, on oluline isiksus, tema iseloomuomadused, mitte amet. Arvan, et kui isal oleks olnud teine amet, oleks ta olnud ikka samasugune. Ta luges tohutult palju, üldse on tal väga suur töövõime. Oma rahulikkusega on ta andnud mulle kindlustunde, oskuse näha elu, olla tänulik selle üle, mis on antud. Kui ta oleks mingit teist ametit pidanud, oleks ma taolise ellusuhtumise ikkagi saanud.
Kui kõrvaltvaatajale tundub kirikuõpetaja amet eriline, siis meie peres oli see tavaline. Enne kooli mõtlesin, et kirikuõpetaja amet on enimlevinud amet, kuna isa sõbrad ja ametivennad käisid meil külas, ja mis kõige olulisem – juba meie vanaisa oli ju peapiiskop ja vanaonu kirikuõpetaja.
Kui meie lapsed olime, ei olnud õpetaja koormus eriti suur, nii jäi tal aega meiega tegeleda. Ise sportlik, viis ta meidki spordi juurde. Huvist kogu ümbritseva maailma vastu viibisime palju looduses, isal olid põhjalikud teadmised kogu eesti taimestikust, ta tundis hästi linnulaulu, kõiki seeni. Isa käis meiega palju metsas, õpetas meile oskuse loodusega olla ja loodushääli tundma.
Kui praegu elu vaatan, siis olen emale-isale tänulik, et mul on olnud õnnelik lapsepõlv. Isa on olnud alati positiivne, alati kindel. Oma sisemise kindlusega ei tundnud ta muret nende asjade pärast, mis ei johtu sinust. Ta õpetas tänulik olema ja elu väärtustama.
Anna Luik, tütar:
Mind on elus saatnud positiivne suhtumine. Klaasikaaslased olid küll natuke üllatunud isa ametist kuulda saades. Kujutati ette, et kirikuõpetaja on teistsugune ja et kirikuõpetaja lapsed on teistsugused – selles mõttes olid nende üllatus positiivne.
Ülikooli ajal siiski vaadati arstiteaduskonna dekanaadis ankeeti täites pika pilguga, et niisugune amet ongi või. Ametliku poole pealt oli viltuvaatamist, mõni tundis ilmselt nime järgi ära ja tegi mingeid seoseid. Arvan, et isa amet ei ole minu elu eriti mõjutanud.
Isa on inimesena rahulik ja mõistev, enesekindel ja konkreetse ütlemisega positiivses mõttes – kokkuvõttes hea isa. Lapsena tegeles ta meiega sageli, temaga oli alati huvitav. Käisime igal pool ja ta seletas palju igasuguste asjade kohta. Ka praegu, kui me ei olegi palju suhelnud, tean, et ta on alati olemas ja aitab, kui vaja. See sisendab kindlustunnet. Oluline on, et ta käitumine ei ole muutunud, et võim ei ole tema suhtumisse tähtsuse momenti juurde toonud.

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)