Lapse võimet mõista ei tohiks alahinnata

Kuidas rääkida inimsusvastastest kuritegudest lapsele nii, et tõde oleks küll mõistetav, aga mitte uut traumat tekitavalt valus, see on küsimus igale lapsevanemale. Õieti on see väljakutse tervele ühiskonnale – kuidas anda tõetruult rahva lugu edasi järeltulevale põlvkonnale.
Eesmärgiks pole ju nututada ega mineviku halli peatükki taagana kaasa tarida. Ometi tuleks tõsiseks ohumärgiks hinnata lapse küsimust küüditamise teema käsitlemisel: Miks nad siis politseisse ei helistanud? Või nooruki õlakehitust: kui viidi, küllap siis mingi põhjus ka oli.
Jah, miks ei pöördunud väikese Leelo isa korravalvurite poole, kui keset päist päeva heast-paremast tema abikaasa, pisikese kolmeaastase lapse ema võõraste meeste poolt teadmata suunas määramata ajaks kaasa viidi? Kui see küsimus ka tekkis Leelo Tungla autobiograafilise triloogia põhjal vändatud filmi „Seltsimees laps“ alguskaadrite juures, siis loo kulgedes saab selgeks, ka lapseeas vaatajale, et aeg oli selline.
Kaksikmoraal, tabud, käsud-keelud, ülekohus, karistamatus, aineline puudus – need ja teised totalitaarrežiimiga kaasas käivad märksõnad jõudsid vääramatu selgusega kõigi saalis istujateni. Ka nendeni, kellel isiklik kogemus „seltsimees lapsena“ puudub.
Emast lahutamise valu ja hirm nahkmantlis kurja mehe ees on suurepäraselt mõistetav ka heaoluühiskonnas sirgunule, kes hirmuühiskonnast teab vaid vanavanemate ja ajalooõpetajate juttudest. Valu ja hirm – need on ajastuteülesed emotsioonid, mis saavad siduvaks lõimeks eri põlvkondade vahel ka kuri­kurbade teemade puhul.
Lapsevanemana ja kodanikuna ei pea ma õigeks nendest säästmise ettekäändel vältida teatud teemasid, mis justkui ei ole lapsele kohased. Samuti eitan kategooriliselt mõttekäiku, et „laps ei saa ju aru“. On mõistetav, et inimsusvastaste tegude sooritajate motiivid ongi tava­arusaamale hoomamatud, ent lapse võimet seda mõista ei tohiks küll alahinnata, sest see ei pruugi vanemate suutlikkusele sugugi alla jääda.
Tabavalt on Moonika Siimetsa äsja kinolinale jõudnud teost nimetatud kogu perega vaadatavaks filmiks. Isiklikule kogemusele tuginedes võin kinnitada, et toimib hästi variant, kus eri vanuses lapsed viiakse kinno ja pärast ühiskülastust võetakse aeg nähtu üle aru pidamiseks. Vanaemal ja lapselapsel ongi erinevad vaatenurgad sama materjali käsitlemisel. Aga tahaks taas rõhutada, et „Seltsimees laps“ ei tohiks saada külge silti „enne suureks saamist mitte soovitatav“.
On hea meel, et uus linateos on meedias pälvinud vaid kiitvaid hinnanguid. Olen täiesti nõus kriitikutega, kelle sõnul on tegemist suurepärase teostusega, kus läbi lapse silmade on toodud olulised teemad mõistetavas keeles vaatajani. Julge katse on kandnud head vilja: meil on film (ja Leelo Tungla väga hea triloogia), mille toel saab palju selgemaks sõjajärgsete repressioonide lugu. Ka lastele.

 

 

 

 
Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja