Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Lapse meelega, kuid mitte lapsemeelne

30.03.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Tempus est ludendi – aeg on mängida!
Jõuan kokkulepitud ajast varem kohale, mänguasjamuuseumi noor töötaja juhatab mind Tiia Toometi kabinetti, pakub teed ja küpsiseid. Tegelikult ei ole õige ruumi kohta, kus viibin, kabinet öelda, sest see näeb välja kui mängutuba. Seinad on kirevavärvilised, samuti diivanid, töötuba ilmestavad kõiksugu mänguasjad. Isegi teed joon tassist, mille peale on kaisukarud maalitud, küpsised on peidus värviliste piltidega karbikeses. Jään hetkeks pehmele diivanile unelema, kui juba sisenebki uksest Mänguasjamuuseumi direktor Tiia Toomet, kes kogu oma olemuse ja välimusega on justkui loodud kõikide mänguasjade hoidjaks ja kaitsjaks.
Üksteist aastat Teie elust on täitnud mänguasjamuuseum. Kuidas juhtus, et olete seda tööd hingega tegema jäänud nii kauaks?
Ühtpidi juhtus kõik täiesti juhuslikult, aga teistpidi loogiliselt. Ega ma ette mõelda küll osanud, et kunagi mänguasjamuuseumi direktoriks saan. Erilist soovi mul lapsepõlvest peale pole olnud. Samas olen palju tegelenud lastekultuuriga ja lastega.
Mul endal on neli last ja kui ma õppisin Kunstiakadeemias (tollases Kunstiinstituudis), siis oli üsna mitu kursusetööd ja ka lõputöö seotud lastega ning töö, mida pärast lõpetamist tegin, oli lastekohviku tekstiilide kujundamine.
Hakkasin kirjutama ka lasteraamatuid ja olen neid praeguseks avaldanud kümmekond või rohkem. Mind on huvitanud laste kunstiõpetuse probleemid ja üldse olen veidi lapsemeelne inimene, selles mõttes, et mulle meeldivad kõik algused. Isegi kunstis meeldib mulle väga loodusrahvaste kunst, mis minu meelest on lähedane lastejoonistustele. Teisalt olen õppinud ajalugu ja mind on huvitanud kõik probleemid, mis seotud ajaloo ning filosoofiaga.
Mänguasjamuuseumi direktoriks sain täiesti juhuslikult. Alguses oli plaanis, et selle koha saab Meeri Säre, aga kuna Tartu linn oli muuseumi omanik, siis linnal oli kõigest oma visioon. Tookord olin mina muuseumi idee loojate tuumikust ainuke, kes ei käinud ametitööl ja seetõttu võtsin ameti vastu. Ütlesin küll, et tulen lühikeseks ajaks, sest vajasin vabu suvesid, millega mina ja mu pere oli harjunud. Kõike lubati, aga ajutised asjad on vahel kõige kauakestvamad ja minuga juhtus sama lugu.
Mida on see töö teile andnud?
Tegelikult palju. See on väga konkreetne töö ja ülesanne, olen püüdnud seda kogu südame ja hingega teha. Töörõõmu annab juurde, kui näed, et asi ei seisku, vaid läheb edasi. Kui täiskasvanud ja lapsed tulevad ütlema, et küll oli tore üritus või nii hea, et Mänguasja muuseum on olemas, siis on see kõige suurem tänu. Siin on olnud palju loovat tegutsemist ja ideid. Idee tasandilt viia üks mõte selleni, et see töötab, on midagi toredat. Palju on andnud aastate jooksul siia kogunenud fantastiline seltskond. Kõik on toredad, rõõmsad ja lapse meelega, samas aga mitte üldse lapsemeelsed.
Mulle ei meeldi bürokraatlik pool, mis on hakanud üha enam aega võtma. Viimasel ajal tunnen, et paberitöö on muutunud minu peamiseks kohustuseks ja tunnen juba loomingulisest poolest puudust. Aga teisiti ei ole võimalik, tuleb paberimäärimist ka teha.
Mänguasjamuuseum pälvis tänavu Tartu linna kultuuri aasta aunimetuse (parim kutseline kooslus). Mida see teile tähendab?
Tegelikult on läinud nii, et oleme pärast märtsis 2004 avamist mitu auhinda saanud. 8. märtsil 2004 pälvisin Eduka Daami tiitli, siis tulid Tartu Medal, Aasta Teo nominent, ka Unicefi Sinilinnu aastapreemia laureaadiks valiti ja muuseumitöötajate päeva puhul saime linnavalitsuse preemia.
Mulle endale meeldis kõige rohkem, kui saime Kultuurikandja publiku lemmiku auhinna. See oli suur üllatus ja hea meel oli, et seal ei valinud meid komisjon, vaid saalis istunud inimesed. Ju siis meid on tõesti märgatud.
Tegelikult on kõik hästi läinud. Meid on märgatud, meist on kirjutatud ja on räägitud raadios. Juba tundub, et peaks midagi muud edasi tegema, sest muidu tekib kahtlus, et kas ikka oleme sellise tunnustuse ära teeninud. Kiitus on ju tegelikult alati hea, aga seda ei tohi liiga tõsiselt võtta selles mõttes, et selle külge ei tohi kinni jääda.
See, et meid märgatud on, näitab minu arvates mänguasjamuuseumi vajadust. Lapsed vajavad seda ja on näha, et täiskasvanud hoolivad oma lastest ning tahavad neile kõike pakkuda ja nendega koos aega veeta.
Kohti, mis on just lastele mõeldud, on aga vähe. Võiks rohkem olla. Tartu linnale tuleb siinkohal au anda, sest ükski teine linn ei ole niisugust muuseumit endale finantseerida võtnud. Selles mõttes on Tartu linn väga tubli ja hea ning loodan, et nii on ka edaspidi. Loodame abile ka tulevikus, et lastele saaks oma teater ja kohvik.
Kas Tartu on heade mõtete linn?
Mõtteid on siin küll häid, neist puudu ei tule. Kui palju neist praktikasse jõuab, on teine asi. Arvan, et Tartul on potentsiaali olla hea linn, sest Tartus on veel säilinud inimlik mõõde, mis Tallinnast on paraku juba kadunud.
Ise olen Tallinnast pärit ja minu lapsepõlve Tallinnas elas 300 000 inimest, autosid oli väga vähe praegusega võrreldes. Toona oli linn hallatav, nüüd on Tallinn kasvanud suureks ja muutunud närviliseks. Samas ei saa Tallinnat suurlinnaks nimetada, aga siiski on seal elu käest ära läinud. Tartus on alles inimlik mõõde, mis paljudele hästi sobib.
Tartu võiks olla elamiseks hea linn. Siin jõuab poole tunniga igast linna äärest kesklinna, siin on just parajalt kultuuri. Tartu roll on ju üldse olnud kogu aeg eriline. Siin on ka vähe tänapäeva närvilist pilvelõhkuja arhitektuuri. Tõesti on olemas potentsiaal, et siin linnas oleks hea elada. Loodan väga, et see realiseerub. Mõni asi on juba väga tore, aga mõni veel väga poolik.
Mis on teie jaoks kõige väärtuslikum sündmus või ese Mänguasjamuuseumis?
Olen ikka öelnud, et see on nii nagu emalt küsida, missugune laps on kõige parem ja armsam ning väärtuslikum. Mänguasju on siin ju palju ja neil kõigil on isemoodi lood taga ja aura ümber. Vanad asjad on armsamad kui uuemad, aga eks see sõltub põlvkondadest.
Mulle meeldivad 20. sajandi alguse portselannukud, laiakskallistatud ja kulunud karud ning lood, mis mõne poolpurunenud mänguasjaga kaasas käivad. Aga meeldivad ka omatehtud mänguasjad. Olen kutsunud neid maalaste mänguasjadeks, need on sellised traditsioonilised asjad, mida ise meisterdati. Küll puust, küll kaltsudest, kõrkjatest ning kasetohust. Lemmikud on karjaseloomad, mis on tehtud puupulkadest. Minu meelest on need traditsioonilise disaini tippsaavutus, ka kirjanduses on neist palju mälestusi.
Aga sündmusena võib kindlasti nimetada uude majja kolimist. Siin kehtestasime ennast päris muuseumina. Enne olime rohkem nagu mängumuuseum. Alustasime ju diletantidena, meil polnud midagi muud kui näitus. Ei olnud baasi, mis on jäämäe veealune osa ja mis moodustab tegelikult muuseumi. Näitus on sellest ainult üks pisike osa. Meil ei olnud ka personali. Nüüd julgen öelda, et meil on tõeliselt muuseum.
Milliste mänguasjadega te ise lapsepõlves mängisite?
Mäletan kõiki mänguasju. Need olid korralikud tüdruku mänguasjad, umbes kuus nukku. Kõigil olid nimed, mõnega mängisin rohkem, mõnega vähem. Olid ka karvased loomad, jänes ning kaks karu – Karu-Junsu ja Teddi –, natukene nukumööblit ja klassikaline punutud nukuvanker. Mängisin ka kividega ja puust poistega.
Olen nüüd hiljem aru saanud, et need olid klassikalised maalaste mänguasjad. Loomade juurde käisid ka karjused, mis olid tehtud kaheharulistest okstest. Nende puust poistega juhtus meil igasugu seiklusi. Hästi mäletan, kuidas sirelilehti kokku keerasime ja siis sinna ilusaid mustreid sisse hammustasime. Neid nimetasime rätikuteks.
Mäng oli mul üsna keskmine mäng, ikka nuku mäng, ema ja lapse mäng, aga teisalt ka seikluslik mäng. Huvitav on see, et mängisime ühe eakaaslasega, kes minuga ühes hoovis elas, puust poisse või siis lihtsalt poisse.
Poistega juhtus alatasa igasugu seikluseid. Küll nad seilasid kuhugi laevaga, seejärel toimus suur laevahukk ja muud sellised asjad. Millegipärast oli meil arvamus, et põnevad lood saavad juhtuda ainult poistega, mitte tüdrukutega. Mängisime ka õues palju ühismänge, palli- ja jooksumänge ning keksu- ja hüppenöörimänge.
Praegu on sellised mängud osades seltskondades kadunud, sest need nõuavad vähemalt viit-kuut last. Praegu elab küll suurtes majades palju lapsi, aga pole enam turvalisi hoove või mängumaid.
Olen kuulnud, et lapsed ei mängi enam koos mitte ainult arvuti pärast, vaid lähevad ka pärast kooli kuhugi laiali, kes trenni, kes muusikakooli. Koju jõutakse hilja õhtul ja sellist õuesmängimist nii nagu minu ajal, on vähe.
Meil olid eraldi mänguajad ja ühtpidi oli see tore ning huvitav, aga teistpidi pani niisugune mäng aluse tervisele ja füüsilisele vormile. Mängisime näiteks lõputult hüppekooli, seal tuli palju ja keeruliselt hüpata. Kõik mängud, mis arendasid kiirust ja osavust olid, populaarsed. Nüüd mõtlen, et need olid väga kasulikud.
Kristiina Hennok

Tiia Toomet on sündinud 1947. aastal Tallinnas. Lõpetanud Tallinna Kunstiinstituudi.
1969. aastast abielus kirjanik Jaan Kaplinskiga. Neil on neli last: Ott-Siim (1970), Lauris (1971), Lemmit (1980) ja Elo-Mall (1981).
Tiia Toomet on kirjutanud üle kümnekonna lasteraamatu, hetkel on Tartu Mänguasjamuuseumi direktor.

Tartu Mänguasjamuuseum asub Tartus, Lutsu 8
Tartu Mänguasjamuuseum on avatud kolmapäevast pühapäevani kella 11–18
Mängudetuba on avatud kolmapäevast pühapäevani kella 11–16
Kassa- ja piletiinfo 746 1777
Mängutuba 736 1554
E-aadress: www.mm.ee 
3. aprillini on Mänguasjamuuseumi teisel korrusel üleval Piret Mildebergi nukkude näitus «Pirruse hampelmannid».

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)