Lapse karistamine 3. osa

3.
Tõeline Teddy aga ei ole nõus kandma vimma surnud mehe vastu, kellega ta loodab rohkem kui viiekümneprotsendilise tõenäosusega kohtuda kord surnute maal. Ja kui too kokkusaamine tõesti aset leiab, siis seepärast, et me armastasime teineteist ja soovime kohtuda.
Keegi ei vaidle vastu sellele, et ühiskond peab kaitsma lapsi vägivalla ja väärkohtlemise eest. Et päästa alkohoolikute, narkomaanide jt asotsiaalsete vanemate käes olevaid lapsi peksust, näljast ja seksuaalsest väärkohtlemisest, ei ole vaja kohelda kõiki vanemaid kui potentsiaalseid kurjategijaid.
Ka ülileebe ja õiglase inimesena tuntud Peeter Põld arvas, et koduses õhus võiks olla „vitsahirmu“, ilma et vitsa kordagi päriselt vaja läheks. Füüsiline vägivald oli ja on tooruse ja jämeda omavoli avaldus, ent me ei tohiks seda samastada tutistamise, tagumikulaksu ja vitsanähvatusega. Tutistamine või väike laks pole füüsiline vägivald!
Kui lapse eksimus on tingitud pahatahtlikkusest, ta on meelega jätnud korralduse täitmata, on olnud hoolimatu või keeldub oma eksimust tunnistamast, on karistuse eesmärk edaspidiste eksimuste ärahoidmine. Kogemata juhtunud eksimust ei karistata nagu ka siiralt ülestunnistatud ja kahetsetud tegu.

Kuidas karistamisest hoiduda?
Peeter Põld soovitab seada lapse tegevuse võimalikult nii, et mingit karistust tarvis ei oleks.
Ära käsi ega keela midagi, mille kohta sa tead, et selle täitmine on võimatu. Ära anna üle jõu käivaid ülesandeid. Kanna hoolt, et lastel oleks alati kohast tegevust. Püüa õpetust teha võimalikult huvitavaks ja äratada tööhimu, sest huvitav töö distsiplineerib kõige paremini. Kanna hoolt, et lapsel kujuneksid kindlad harjumused korra, puhtuse ja oma ülesannete täitmise suhtes.
Ole ise eeskujuks ja pea ennast silmas, et sa võiksid olla neile autoriteediks, kelle vastu neil on lugupidamine. Kasvataja otsigu kõigepealt viga enese juurest, s.t kas ei ole ta ehk ise eksinud oma nõuetega, oma meetoditega, oma ebajärjekindlusega, oma eeskujuga. Karistust läheb hoopis vähem tarvis, kui kasvataja iga kord eneselt küsiks, kas ei ole ka tema lapse süüs kaassüüdlane või peasüüdlane.
Karistus ei ole kohane seal, kus on tegemist mingi füüsilise defektiga või mõne vaimse puudega (andevähesus, otsustusvõime nõrkus jms). Karistatakse ju ainult halba nõrka tahet. Samas aga, nõrkusi vabandades tuleb hoiduda sellest, et ei tehtaks puudustest voorust või ei sugereeritaks lapsele teadmist: ma ei saa, ma ei või jms.
On selge, et kasvatuses ei suuda mingi üksik vahend imesid korda saata. Ei ole retsepti, mis asendaks vanemate eeskuju. Kui näiteks isal on iga teine sõna „kurat“ ja ta karistab last, kes liialt vannub, siis imet ei sünni − laps vannub ka pärast karistuse kandmist. Mingid retseptid ei aita, kui kasvataja enese isiksuses on suured puudused.
Paljud uurimused on veenvalt näidanud, et vägivaldne karistamine pärandatakse põlvest põlve edasi. Daniel Goleman toob oma raamatus „Emotsionaalne intelligentsus“ näiteid, kuidas väikesed tüdrukud kasvasid eriti rangeid karistusi määravateks emadeks ja väikesed poisid eriti karmideks isadeks – nad kordasid sedasama kasvatusmudelit, mille olid loonud nende oma vanemad.
(Lõpp.)

Maie Tuulik