Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Lapimaa tundrute kutse

17.08.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Reisi üheks osaks oli lisaks Laestadiuse jälgedes käimisele ka sealse loodusega tutvumine. Võrdlemisi tasaselt maalt pärit eestlasi paeluvad eelkõige kõrgused.

27 tublit matkajat on jõudnud 807meetrise Taivaskero mälestustahvli juurde, mis teavitab, et seal süüdati 1952. aastal Helsingi olümpiamängude tuli. Grupist neli väledamat on alustanud juba laskumist, ega ole pildile jäänud.
27 tublit matkajat on jõudnud 807meetrise Taivaskero mälestustahvli juurde, mis teavitab, et seal süüdati 1952. aastal Helsingi olümpiamängude tuli. Grupist neli väledamat on alustanud juba laskumist, ega ole pildile jäänud.

Mägisemate piirkondade rahvaste keeltes on rohkem sõnu erinevat tüüpi ülespoole püüdlevatest pinnavormidest rääkimiseks kui meie armsas emakeeles. Lapimaa kõrgemate, üle metsapiiri ulatuvate pealt võrdlemisi laugete mägede tähistamiseks on soome keeles sõna tunturi ehk eesti keeles tundur, mida võib kergesti segi ajada kõlalt sarnase sõnaga tundra, mis aga tähendab kasina taimkattega maastikutüüpi polaaraladel. Üsna tasast, samblike ja kidurate, napilt põlvepikkuste vaevakaskedega kaetud tundrat nägime sadade kilomeetrite ulatuses Põhja-Jäämere äärde Altasse sõites.

Eraldi ja ahelikena

Teadaolevalt muutub mägedes koos kõrguse kasvamisega kliima külmemaks ja taimkate kiduramaks. Metsapiiriks nimetatakse mägialadel seda kõrgust, millest ülevalpool mets enam ei kasva. Kui lõunapoolsetes mägedes (Alpid, Karpaadid, Kaukasus) mühab mets veel 1500–2000 meetri kõrgusel, siis polaarjoonetagusel Lapimaal ulatub ta vaevalt 300–500 meetri kõrgusele.

Soome piiridesse jääva Lapimaa tundrud on keskmiselt 450–800 meetri kõrgused ja ülaosas metsatud ning kaljused. Mitmed neist on eraldiseisvad ja kõrguvad üksildasena üle ümbritsevate metsade (näiteks Olos Muonio lähistel), teised moodustavad terveid mitmest tipust koosnevaid ahelikke. Kõigil suurematel tundrutel paiknevad ka mäesuusakeskused laskumishimulisi üles viivate tõstukitega.

Üheks kaunimaks, kõrgemaks ja tuntumaks on Pallastunturi, mis koos külgneva Ounastunturiga moodustab samanimelise rahvuspargi. Pealt nudisid kuplikujulisi tundrumägesid nimetatakse soome keeles ka kero’deks ja Pallase-Ounase kerodeahelik on ligi 50 kilomeetrit pikk. Külastuskeskusepoolses otsas paiknevad kaunikõlaliste nimedega Laukkukero, Taivaskero ning Pyhäkero. 

Helsingi olümpiatule süttimise koht

Mäkketõusu teeb nauditavaks ilus ilm. Paraku solistas matkamiseks plaanitud neljanda reisipäeva hommikul vihma sadada. Seetõttu ei kiirustanud me hommikupalvuse järel matkavarustust haarama, vaid veetsime aega lauldes. Küllap oli sellest abi, sest bussi istumise ajaks oli sadu lakanud.

Pärast Muonio kiriku külastamist sõitsime bussiga 400 m kõrgusele metsapiiril paikneva Pallastunturi külastuskeskuse juurde. Teel sattusime paduvihma kätte ja kindlasti mõtles igaüks endamisi, kuidas tema varustus rännakul sellisele sajule vastu võiks pidada. Bussist väljumisel jäid pilved õnneks selja taha ja ees paistsid tundrutipud. Seadsime sammud kõrgeima, 807meetrise Taivaskero poole.

Teekonna pikkuseks näitavad teeviidad 4 km, kuid seejuures tuleb tõusta kõrgemale umbes 400 meetrit. Kui nelja kilomeetri läbimine pole raske, siis 400 meetri kõrgusele viiks piltlikult 1600astmeline trepp (astme kõrgusega 25 cm). Arvestades ettevõtmise füüsilist raskust ja head ilma, mis õigel rajal püsimise lihtsaks tegi, leppisime eelnevalt kokku, et igaüks liigub endale jõukohases tempos ja tõuseb nii kõrgele, kui ise heaks arvab. 

Esimesele mäkketõusu kilomeetrile on rajatud laudtee, säästmaks liigse tallamise suhtes tundlikku põhjamaist taimkatet. Üheskoos alustanud matkajate rivi venis peatselt pikaks. Ühed ruttasid hoogsal sammul tipu poole, teised seisatasid sagedamini ja imetlesid üha avarduvat vaadet Lapimaa järvedele, metsadele ning kaugematele tundrutele.

Kõrguse kasvades jäi ümbritsev taimestik kiiresti kiduramaks ja viimase kolmandiku läbisime mööda kiviklibu ning paljaid kaljusid. Pooleteise- kuni kahetunnise teekonna järel jõudsid 31 matkajat meie 46-liikmelisest reisigrupist tippu, mille lähistel oli üldiseks uudistamis- ja pildistamisobjektiks väike põhjapõdrakari, kelle noorimad liikmed veel üsna tillukesed olid.

Taivaskerol on mälestustahvel, mis teavitab sellest, et seal süüdati 1952. aastal Helsingi olümpiamängude tuli. Küllap on sellel mäel soomlaste jaoks mingi sügavam sümboolne tähendus, et nimelt see tipp olümpiatule süütamise paigaks valiti.

Tõus mööda taevatreppi

Järgmiseks päevaks oli planeeritud veidi raskem katsumus. Norra ja Rootsi vahele kiilunud Soome Käsivars ulatub Kilppisjärve piirkonnas oma kaugema otsaga Skandinaavia mägedeni, kus eelmisel päeval «vallutatud» 807meetrine Taivaskero kuuluks kääbuste hulka. Kilppisjärve piirkonda jäävad kõik umbes 20 Soome territooriumil paiknevat üle 1000meetrist mäge, nende hulgas ka maa kõrgeim tipp Halti (1326 m).

Mõne kilomeetri kaugusel piirist Norra ja Rootsi poole troonivad aga kaljused ning lumised Skandinaavia mägede peaaheliku 1400–1500meetrised tipud. Kilppisjärve lähistel on ka Soome, Rootsi ja Norra piiride kokkupuutepunkt, sellest 160 km kaugusele lõuna poole jääb Rootsi kõrgeim tipp Kebnekaise (2117 m).

1029meetrine Saana tundur on Kilppisjärve turismimagnet. Kolmest küljest järskude kaljuseintega piiratud imposantne mägi ulatub 550 meetrit üle temaga vahetult külgneva Kilppisjärve pinna. Neljas külg on lauge ja selle järsemast alumisest osast aitab üles 745astmeline trepp, mis alt üles vaadates näib sõna otseses mõttes sinavasse taevasse suunduvat.

Külastuskeskus, mille juurest algavad matkarajad, on järvepinnast mõnikümmend meetrit kõrgemal, seepärast on kogu tõus ligikaudu 500 meetrit ja matkaraja pikkuseks 4. Polaarjoonetagune loodus on kevade ja suve edenemise poolest Eestimaast umbes kuu aega hilisem, puud olid hiljuti lehte läinud ja kaasikutes õitsesid kullerkupud. 

Eelmise päeva edukas tõusukogemus julgustas paljusid tempokamalt alustama ja nii jõuti üles enam-vähem sama ajaga kui Taivaskerole. «Taevatrepil» on mitmed platvormid pinkidega ja igalt järgmiselt avanes järjest suurejoonelisem vaade järvedele, lumistele tippudele ning kaugel all looklevale maanteele. Jalgrajalt kõrvale põikama ahvatlesid mitmekümnemeetrise läbimõõduga sulamata pimestavvalged lumelaigud, millel ennastunustavalt pildistati ja ka lumesõda peeti.

Meie grupist jõudsid 20 matkajat Saana tippu, kus on matkajate poolt kokku kantud kivikangur ja metallkapp, milles kaustikud ülesjõudnute nimede jäädvustamiseks. Kirjutasime meiegi sinna omad. Tunnustust väärivad mitmed reisigrupi pensionieas liikmed, kes vapralt mõlema mäe otsa ronisid. Kõigi reisikaaslaste imetluse pälvis aga 70. sünnipäevagi ära pidanud Rakvere proua Anne Peebo, kes kergejalgselt esimeste hulgas mõlemasse tippu tõusis.

Kaks ilusa ilmaga õnnistatud päeva Lapimaa mägedes lubasid meil imetleda Jumala loodut selle põhjamaises karguses ning ilus.

Toivo Põld

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)