Esileht » Arvamused » Arvamus »

Läkitus kogudustele jõulupühadeks ja 2011. aastaks

22.12.2010 | | Rubriik: Arvamus

Armsad õed ja vennad lähedal ja kaugel! Jõululugu algab teatega, et «kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna» ning ka Joosep Maarjaga asus teele Taaveti linna Petlemma, «sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt» (Lk 2:3–4). Üks väline korraldus juhtis tagasi juurte juurde, viis kokku minevikupärimused ning Jumala tulevikuplaani, lasi tõotustel tõeks saada.
Viimasel ajal kutsutakse kaasmaalasi tagasi koju. Arutletakse selle üle, mis teeb kodust kodu ja miks me seda vajame. Ennekõike on kodutunde aluseks head inimsuhted ja osadus. Need ulatuvad üle aja ja ruumi, saades tuge hõimusidemetest, mida Jumal meile koos sünniga kaasa on andnud. Asjata ei uurita sugupuid ega otsita kadunud pereliikmeid ja sõpru. Kokkukuuluvus on kui puhkenud õis, mis kannab endas uut elu.
«Üks roosike on tõusnud, küll õrna juure seest,» ütleb armastatud jõululaul ja lisab, et «ta tuli Jesse soost», viidates kuningas Taaveti isale. Neljas käsk kutsub austama isa ja ema ning Jakob Hurda meelest tähendas see ühtaegu isamaa ja emakeele hindamist. Meie rahva kultuuri ja elujõu juured on sügaval eestikeelses pühakirjas, luterlikus rahvakirikus ja meie eelkäijate vaimulikus ärkamises.
Kas oskame hinnata möödunut ja sellesse kätketud Jumala õnnistust, küsiti advendiaja eel riigikogu konverentsisaalis peetud foorumil «Kristliku rahvuskultuuri tulevikust». Kas aitab see pärand meil leida osadust üksteisega ja Jumalaga, püsida meie rahval ja kasvada Jumala riigil meie keskel ja südames?
Jõululaps Jeesus on tulnud, et meid taas kokku viia, uuendada ja elustada armastuses, mida Isa meile Tema läbi on kinkinud.
Suurimaks kingiks ja Jumala imeks sel aastal on Kodu- ja Välis-Eesti luterlike kirikute nähtava ühtsuse taastamine.
Langenud on sõja ja okupatsiooni püstitatud umbusu- ja eraldatusemüüri viimane nurk ning eesti luterlastel kõikjal maailmas on nüüd võimalus kuuluda ühtsesse rahvakirikusse ning tunda seeläbi kokkukuuluvust ja kodus olemist. See on samm, mille läbi ei kaota ükski kogudus ega kristlane, võita võivad aga kõik.
Jeesuse sünni side esivanemailt päritud maise koduga viitab aga veel kaugemale ja sügavamale. Taaveti lauludes (Ps 90:1) öeldakse: «Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve."
Ja apostel Paulus kinnitab kirjas filiplastele (Fl 3:20): «Meie kodupaik asub taevas, kust me ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust.» Jõululapse Jeesuse vastuvõtmine oma südamesse, uskumine Temasse teeb meistki Jumala lapsed.
Leidkem siis neil jõulupäevadel taas oma juured, oma inimeseksoleku identiteet, oma osadus Jumalaga. Olgem kodus!
Soovin õnnistatud jõule ja uut aastat!

Andres Põder,
peapiiskop

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)