Lähtudes piibellikust armastuskäsust

24.–26. augustini viibis Eestis mitteametlikul visiidil Rootsi luterliku kiriku peapiiskop Anders Wejryd (59) koos abikaasaga.

Kohtumisel peapiiskop Andres Põderi ja teiste EELK esindajatega arutati Rootsi ja Eesti kirikute vahelisi suhteid ning sõpruskoguduste temaatikat. Samuti vahetati mõtteid kiriku ja riigi vaheliste suhte üle, kõneldi religioonivabadusest, viimastest arengutest Rootsi kirikus ning sidemetest rahvusvaheliste kirikuorganisatsioonidega.

Pärast kohtumist oli peapiiskop Anders Wejryd lahkesti nõus vastama mõnele kirikulehe küsimusele.

Kuidas Rootsi kirikul täna läheb? Kas ka teie juures võib täheldada, et kirikud jäävad üha tühjemaks ning inimesed justkui ei hooli enam Jumalast?

Kui rääkida jumalateenistustest, siis neist võtab juba aastaid osa keskeltläbi 3% elanikkonnast, kuid on piirkondi, kus osavõtu protsent on 5–6 korda suurem. Samas on 78% Rootsi elanikest ühe või teise kiriku liikmed, s.t nad maksavad kirikumaksu ja on ristitud. Inimesed küll toetavad kirikut, kuid ei osale kirikuelus eriti aktiivselt. Tulevikku silmas pidades teeb selline areng loomulikult pisut murelikuks.

Samas on kirikuõpetaja amet Rootsis endiselt au sees, märkimisväärselt suur hulk noori intellektuaale näeb oma tulevikku kirikutöös.

Seoses üha kiirema linnastumisega kuivavad maakogudused kokku, linnakogudused aga kasvavad – kirikul tuleb urbaniseerumisega kohaneda. 

Vastavalt Rootsi kirikukogu otsusele on alates 1. jaanuarist 2006 samasoolistel paaridel võimalik lasta oma kooselu luterlikus kirikus pärast ametlikku registreerimist õnnistada. Miks Rootsi kirik sellise otsuse tegi?

Kõigepealt pean ütlema, et Rootsi kirik ei teinud seda otsust sugugi mitte salaja ja ootamatult, vaid sellele eelnes avalik diskussioon. Samasooliste kooselu ehk tsiviilpartnerlust registreeritakse Rootsis juba alates 1995. aastast. Inimesed, kes identifitseerivad end homoseksuaalidena, peavad seda oma loomuse osaks ning väidavad, et ei ole seda ise valinud.

Ühiskond on nii tugev, kui tugevad on tema liikmed, ja kui kirikul on võimalik ühiskonna stabiliseerimisele kaasa aidata, õnnistades inimesi, kes soovivad elada kindlust ja rahu toovas partnerluses, siis miks ei peaks kirik seda tegema. Nemadki on ju kristlased, kes vajavad palvet ja õnnistamist, nendegi puhul peame lähtuma piibellikust armastuskäsust. Samasooliste paaride õnnistamiseks on meie kirikus nüüd ka vastav talitus.

Kas Rootsi kirikule tuli üllatusena Balti riikide piiskoppide ühine kiri, milles nad 2006. aasta märtsis väljendasid oma muret seoses eespool nimetatud otsusega?

Loomulikult me mõistame teiste luterlike kirikute rahulolematust. Kuid me oleme erinevatest maailmajagudest saanud ka väga palju positiivset vastukaja.

Rootsi ühiskond on väga liberaalne, mujal võib suhtumine inimeste eraelulistesse küsimustesse olla hoopis erinev. Meil ei tekitanud samasooliste kooselu kiriklik õnnistamine vastuseisu, sest homoseksuaalsust respekteeritakse ega mõisteta hukka ja kirik peegeldab ühiskonnas toimuvat.

Kuid me saame aru, et oma seisukohtade selgitamisel teistele kirikutele tuleb meil tööd teha. Ka tänane kohtumine oli üks samm selles suunas.

Monika Reedik

KOMMENTAAR

Andres Põder, peapiiskop:

Eestis tutvumisvisiidil viibinud peapiiskop Anders Wejrydiga arutasime küsimuste paketti, kus lähtusime kauaaegsetest suhetest Rootsiga ja Rootsi kirikuga. Kõnelesime sõpruskogudustest, eestlaste teenimisest Rootsis, rahvusvahelistest organisatsioonidest ja sellest, kuidas meie vastastikused suhted võiksid edasi areneda.

Rääkisime ka teatud eriarvamustest, mis kirikute vahel on tekkinud. Tõdesime, et vaja on aktsepteerida kummagi õigust erinevalt otsustada ja samas ka kriitilisi seisukohti välja öelda. Ometi ei tohi eriarvamused takistada koostööd valdkondades, kus neid ei ole. Elame keerukate inimsuhete koosluses ja peame olema suutelised leidma teid nendega toime tulla ja neid ühistes huvides kujundada.

On asju, mis meie ühiskondades on sarnased. On ühised mured ning rõõmud. Peapiiskopi sõnul oli Rootsi ühiskonna eliit kiriku suhtes palju tõrjuvam enne 2000. aastat, mil kirik riigist lahutati. Otsekui häbeneti oma kuulumist kirikusse. Praegu on palju mõjukaid inimesi, kes tunnistavad, et nad on kristlased. Sarnaseid, vastastikust kogemust pakkuvaid tähelepanekuid, on mõlemas ühiskonnas.

Võin öelda, et visiit toimus sõbralikus õhkkonnas ja konstruktiivses vaimus – ka punktides, kus oleme põhimõtteliselt vastandlikel seisukohtadel.