Esileht » Arvamused » Arvamus »

Lahtilaskmise magus valu

06.04.2011 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Kaks meie armastatud ja hinnatud kirjanikku on sümboolselt ulatanud teineteisele käe üle igaviku. 1939. aastal lõpetas Tammsaare oma viimase romaani sõnadega: «Riia magas sirelipõõsa all suurimas rahus, pea rohtunud hauakünkal. Naine silmitses teda natukene aega naeratades. Aga siis meenus talle lapse hiljutine nutt surnuaiaväravas ja tema enda meeleliigutus /…/ Ja ettevaatlikult korjas ta magava lapse põõsa alt üles ning kandis ta koju.» Mäletate veel «Põrgupõhja uue Vanapagana» pessimistlikku ja kriitilist lugu kindla usuga Jürkast ja tema tütrest Riiast?
Usu küsimus ja Riia edasine saatus paelus teist kirjanikku, Bernard Kangrot, kelle kujutluses sündis tüdruk uuesti, juba vanemana, optimistlikuma kõlaga romaanis «Taeva võtmed». Palmipuudepühal 1956 on autor kirjutanud teose järelsõnas: «Kuid süda ja veri – ürgsed elu sümbolid – ei lase end kergesti tabada ja nende hääl on nõrk tänapäeva tsivilisatsioonis. Mõistusliku elutunnetamise pankrot inimese madalamate kirgede vallapäästmises ei ole suuteline abistama inimese hinge otsimisel.»
Ometi on see hing sama vana kui inimene ja sama haavatav. Ja vahel teeb elu meie hingele uskumatult palju haiget ja selle valuga on raske elada, sellest lahti lasta tundub võimatu.
Taoline valu puudutab paljusid peresid, eriti aga emasid – lapseootus ja pisikese sünd ei pruugi alati olla rõõmus. Ei ole palju vaja, et oodatud sünnist saab kogu eluks hinge valus arm, mis kinni ei kasva.
Õpetaja Annika Laats on seepärast võtnud nõuks rajada Risti kirikuaeda vaikuse laste rahupaiga imikueas surnud lastele. Märtsi viimasel pühapäeval oli kogudustes korjandus rahupaiga heaks ja teada on, et see teema puudutas inimesi. Ühes väikeses koguduses olid vanad naised pisarais olnud, mõeldes oma elule ja kaotustele. Tänase seisuga oli annetuse teinud 22 kogudust.
Rita Puidet

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)