Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Lahkumise himustamine

12.09.2018 | | Rubriik: Jutlus

Fl 1:20–26
Olles 40aastane, õnnelikus abielus, nelja lapse isa, täie tervise ja enda arvates ka täie mõistuse juures, lisaks töö, kodu, harrastused – istusin ühes söögilauas koos Avinurme puhkpilliorkestri meestega ning jutt läks surmale. Ütlesin, et minul ei ole suremise vastu midagi, olen elu piisavalt näinud ja kui Jumal selle nõnda seab, siis olen valmis lahkuma. Eakaaslased vaatasid mind suurte silmadega ja üks vanem pillimees kostis: „Vaevalt, et sa seda tõsiselt mõtled. Praalid niisama. Kui surm ikka tõesti peaks silme ees olema, räägiksid teist juttu.“ See viie aasta tagune vestlus on mulle ikka ja jälle meenunud ning pannud küsima, kas ma tõesti praalisin niisama.
Vikerraadios võis 28. augustil kuulata saatesarja „Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha?“. Üks saatejuht esitas teisele testküsimuse: „Kui 85aastane naine ütleb, et tema tahab ära surra, kas see tundub sulle imelik?“ Teine saatejuht vastas: „Ei, ei tundu kusjuures. Arvestades seda eluiga, milleni ta on elanud, arvestades kõike seda pinget ja koormust, mis ta on talunud, siis ei tundu küll.“ Esimene jätkas: „No ütleme, et see naine saab veel täiesti hakkama, ta ei ole voodis ja suremas, vaid ta on elujõus inimene. Selles ongi asi, et meile tundub see normaalne, aga tegelikult see ei ole normaalne. See on depressiooni sümptom, kui inimene füüsiliselt ei ole suremas, aga vaimselt tahab surra. Järelikult puuduvad tal eesmärgid elus, puudub see rõõmu allikas.“
Tõsi – Paulus oli vangis. Ta oli vangistatud Kristuse pärast (1:13). Elu vangikongis tollal oli kaugel elust tänapäeva mugavustega eurovanglates. Nagu toona tavaks, hoiti Paulustki ahelais (1:7). Hoolitsus vangide eest oli minimaalne, tingimused rasked, toit kesine, nõnda et vang võis ilma väljast tuleva abita surra. Pealegi oli kohtuprotsess Pauluse üle veel pooleli ja polnud teada, kas ta mõistetakse surma või lastakse vabaks.
Pauluse olukorra kirjelduse peale võibki mõni (psühhiaater) teha ennatliku järelduse, et Paulus võis olla masenduses, depressioonis. Kestvad vintsutused vanglas, teadmatus ja hirm võimaliku surma ees olid ta seespidiselt murdnud, olid teinud temast elus pettunud ja kibestunud inimese, kellel polnud enam rõõmu allikat. Sellepärast ta pidaski suremist endale kasuks ja himustas lahkuda.
Tegelikult aga oli Paulus kaugel masendusest. Kogu Filipi kirja läbib punase joonena rõõm ja Paulus osutab kirjas rõõmule või rõõmustamisele 15 korda. Ühe ilmeka näite leiame 2:17–18: „Ja kuigi minu veri peaks joogiohvrina valatama teie usu ohvri ja teenistuse peale, ma rõõmustan ja olen rõõmus koos teie kõikidega. Niisamuti siis rõõmustage ka teie ja olge rõõmsad koos minuga!“
Paulus nägi selgelt, et kui ta peaks vangistusest vabanema, on tal küllaga, kelle või mille nimel edasi elada. Ta kirjutab filiplastele, et ihusse jäämine toob ta tööle vilja, „on vajalikum teie pärast … teie usu edenemiseks ja rõõmuks, et teie kiitlemine Kristuses Jeesuses rohkeneks minu kaudu“.
Harva, kui kellelgi ei ole, kelle või mille nimel elada. Minagi leian, et mind on vaja ennekõike oma naisele ja lastele toeks, mind võib olla vaja kogudusele ja väljaspool kogudustki näiteks leinajate lohutajana või abivajaja toetajana. Kes ei tahaks näha oma lapsi sirgumas, lapselapsi oma põlvel, lapselapselapsi; kes ei tahaks tulevikuski tegelda meeldivate hobidega, olla koos toredate sõpradega, viibida kauni looduse keskel! Kindlasti on paljugi, mille või kelle nimel elada. Seda oli Pauluselgi, ometi himustas ta lahkuda ja olla Kristusega, sest see on tema sõnul väga palju parem.
Ilmselt just selles küsimuses peitubki Pauluse ja paljude teiste kristlaste mõistmise võti, kui räägitakse surma himustamisest või valmisolekust siit ilmast lahkuda. Nende asjade kaalukausile panek ei pruugi aga olla kerge – kas on parem elu siin ilmas või surm ja olemine seal ilmas. Ilmselt sellise valiku puhul enamik inimesi valiksid nii ühe kui teise. Kõigepealt võtta siit ilmast maksimum, elada kõrge vanuseni, kõigest küllastumiseni ja alles siis sobib pealekauba ka Jumala riik kõige heaga, mida seal pakutakse.
Jeesuse õpetusest selgub aga, et kui me asetame oma südames rõhu maisele, siis võime taevariigist hoopis ilma jääda. Need, kes murravad pead selle üle, miks kristlased suhtuvad n-ö pessimistlikult selle ilma elusse, leiavad väärt mõtteainet Uku Masingu raamatust „Pessimismi põhjendus“. Masing kirjeldab, mida tema mõtleb pessimismi all: „Mitte elust pettumust või tüdimust mõne juhusliku nähte tõttu … Vaid pessimist on see, kes ei suuda leppida dualistliku tragöödiaga … Richteri sõnadega: „Pessimism sünnib igatsusest, tundest, et ollakse lõpmata kaugel ideaalist, tundest, et on pandud piirid ja lõpp, patust ja süüst. Ta on lunastuse igatsus, patuteadvus ja tunnistus.““
Alberi_juuni2010

 

 

 

 

Rene Alberi,
Avinurme koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)