Esileht » Arvamused » Arvamus »

Lahkumine marjamaale

18.09.2002 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Kaasaegses mobiilses ühiskonnas on ühest linnast teise parema töökoha või väljakutse järgi liikumine täiesti normaalne nähtus. Või vähemalt nii tarvitsetakse põhjendada juuretut rändamist maiste hüvede järgi.
Statistiliselt muudab Ameerika Ühendriikides kolm mitmelapselist peret kümnest 20 aasta jooksul enam kui viis korda oma elukohta. Nende perede lapsed harjuvad pidevalt muutuvate oludega, harjuvad, et millegi külge ei tohi klammerduda. Sarnane suhe kujuneb välja püsivate vaimsete väärtuste osas – mida vähem nendest loobumine haiget teeb, seda parem. Väidetavalt tuleb selleks neisse suhtuda pinnapealselt, kui nende ülekandmine ühest linnast teise on seotud vältimatute traumadega. Me ei pea silmas niivõrd konfessionaalset kuuluvust, kuivõrd truudusetunnetust sõpruse, korporatiivsuse või elukutse osas.
Öeldakse, et inimene areneb ja muutuvad ka väärtushinnangud. Hea humanitaarse hariduspõhja saanud teoloog võib mingil eluperioodil väita, et on üle kasvanud poeetilisest maailmatunnetusest ning rumal on lasta raisku minna Jumala poolt antud andeid piiblipoeesia tõlgendamiseks kantslist, kui selle asemele võib konstrueerida arvutitehnoloogiat, juhtida firmat ja luua mõõdetavaid väärtuseid. Seda enam, kui tehtud töö eest saab toita ära oma pere ning panna midagi kõrvalegi.
Kiriku tippjuhid nendivad täna kurvalt, et nende pink on lühike ja võimekad inimesed lahkuvad kirikust. Kuid see ei ole vaid kiriku probleem. See on ühtepidi kiriku ja kirikutööliste vahelise nõrga dialoogi tulemus ning teisalt vaimsete väärtuste pinnapealne käsitlemise tulemus tervikuna.
Niivõrd kummaline on rääkida vaesuse voorusest, kui tänavapilt kisendab millestki muust. Kui värskelt ülikoolipingist tulnud veel mitte päris väljakujunenud inimene leiab ennast ühel hetkel keset vaimset lahinguvälja kusagil ääremaa lagunema kippuvas kirikus, võib see tekitada skisoidse olukorra reaalsuse ja ideaali vahel. Kurb, kui vaimseid väärtusi, mis ülikooli ajal raamatutest ja kateedritest nopitud, on võimalik vähestele vananevatele kuulajatele vahendada kantslist kord nädalas lahjendatud vormis.
Ning kui teenistusest vabal ajal jääb noor inimene oma mõtete ja kahtlustega üksi hõõguma. Siin peab kirik tulema ja temaga rääkima, teda positiivselt «hõlvama», et ta ei tunnetaks oma sotsiaalset üksindust.
Kui kirikul ei olegi palju ressursse, et konkureerida pangandussektoris pakutavate palkadega, siis ometigi on kirikul vaimset ühendust tagavat sisu, meie-tunnetust ja rüütelliku väärikust. Kõige koledam mis võib olla, on kirikujuhtide loidus ja ükskõiksus järeltuleva põlve vastu.
See on käegalöömise mentaliteet: ah, küll on hea, et ühel või teisel kirikul on nüüd vardjas, kes läbitilkuvat katust parandab. Vaimne ringhooldus, pidevad rekollektsioonid ja identiteedi ülevalhoidmine seovad meid oma ameti külge tugevamini kui suured rahanumbrid.
Kirikuhoone ise on ka üheks selliseks identiteedikandjaks kesk haljendavat loodust. Kuid see ulm puruneb kohe, kui kodumaa iluga tutvuv inimene keerab kirikuhoovi. Seal ei oota teda ees värskelt krohvitud kirik ega ilus kirikuaed pingikestega. Ei ole ka näha vaikselt kirikupingis vaimulikku kirjandust lugevat kirikuõpetajat, kes tuleks reisilist tervitama ja pakuks talle tassi kohvi ning alustaks kirgastavat vestlust. Kuid usun, et see aeg tuleb, kui kirik leiab taas oma ühendava meie-tunnetuse, mida suudab jagada oma liikmetele kui osadust, millel on väärtus. Siis ei põgenegi kõik ehk marjamaale.
Jaan Tepp

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)