Esileht » Arvamused » Kolumn »

Lahkumata hüvasti jättes

14.11.2012 | | Rubriik: Kolumn

Päevatõus järvel on hoopis teistsugune kui mere ääres. Vähem trompeteid, rohkem viiuleid, piltlikult öeldes. Kuigi ilusad on muidugi mõlemad. Pärast ülerahvastatud lennujaamu, kus inimesed tõtlevad oma ainsa kaaslase, nutitelefoni saatel, oli Berliini Wannsee kallastel eelmisel nädalavahetusel veel väga kena. Parasjagu soojust ja valgust ning ennekõike vaikust. Kuigi ega randa ei pääse, järve peab vaatama uhkete jahtklubide väravavõrede vahelt. Enamik hooneid sealkandis tunnistab nostalgiliselt sajanditevanusest hiilgusest.
See keskkond sobis igati hästi baltisaksa seltsi iga-aastaste, ikka novembrikuu nädalavahetusel peetavate kultuuripäevade korraldamiseks. Seekordseks teemaks oli valitud usuliste kogukondade mõju ja võimetus sekulaarses ühiskonnas. Mulle anti ette kõnelda moraalist ja ühiskonnast Eestis ning sellest, mis meie kiriku õieti liikuma paneb. Või siis ka mitte. Aga veel kõneldi vennastekoguduse rollist Läti kirikuloos, juudi kogukonnast Leedus, muslimitest Saksamaal, ortodoksi kirikust Baltikumis ja paljust muust.
Olen varemgi sarnastel üritustel osalenud. Baltisakslastel on laia joont, samas on nad südamlikud, paljudega olen ka Tartus Jaani kirikus kohtunud, mõnda neist pean juba oma sõbraks. Nagu näiteks Paul-Gerhard von Hoerschelmanni, keda ilmselt ka paljud kirikulehe lugejad tunnevad.
Baltisakslased on nostalgilised, aga huvitavaks teeb asja just see, et nende mälestused siinsetest aladest erinevad meie omadest. Nad ise nimetavad ennast saksabaltlasteks (selles on oluline vahe) ja jagunevad samuti «lätlasteks» ning «eestlasteks», kes võivad ägedalt vaielda, kumb linn on õieti kaunim, kas Riia või Reval, kummas linnas pandi püsti maailma esimene jõulupuu ja kas see oli ikka Riia Peetri kirik, kus alustas tegutsemist maailma esimene evangeelne kogudus.
Erinevalt päriseestlastest ja -lätlastest on neil aga lisaks ühine keel. Mis pärissakslaste hulgas võib ka segadust tekitada. Konverentsikeskuse võõrustajad olid esimesel õhtul Rootsi lauas – kindlasti sõbralikkuse märgiks – toitude juurde pannud selgitavad venekeelsed sildid …
Veel ühendab neid mure oma endise kodumaa pärast. See on omamoodi liigutav, nagu oleksime nende lapsed – mida me kunagi mingis mõttes kindlasti olimegi. Ennekõike on see mure kiriku pärast, sest baltisakslane on rahvuselt ju õieti luterlane. Nii nad muretsevadki arengute pärast Eesti, aga eriti Läti luterlikus kirikus, mida nad nimetavad kas konservatiivsuseks või siis evangeeliumist ja selle eetosest taganemiseks ning jõu raiskamiseks arutute asjade üle arutlemisel. Nagu naiste roll kirikus või suhtumine homoseksuaalsusesse.
Seltsi esimees Frank von Auer võttis balliõhtul mu kuuenööbist kinni ja nõudis resoluutselt, isegi veidi pahaselt aru, mida meie kirik õieti mõtleb teha, et kõlapinda ja tõsiseltvõetavust ühiskonnas tagasi võita.
Muide, alguses mõtlesin, et Baltenball on vaid mingi märksõna, aga siis sai selgeks, et nad tõesti üritavad ka seda, väidetavalt ainuomaste eripäradega baltisaksa traditsiooni alal hoida. Pärast paaritunnist vaheaega ettevalmistusteks ilmusid daamid ballikleitides ja härrad pidulikes ülikondades.
Tantsiti mitte kahe-, vaid hulgakesi, kavasse kuulusid masurkad ja polkad, vaja läks tantsujuhti, kes prantsuskeelsete fraasidega juhatas sisse õiged figuurid ja liikumised. Käisin õhtu edenedes õhku võtmas ja väljast vaadates ajas ennast ka naerma, et siin ma nüüd siis olen nagu mu talupoegadest esivanemad, kes mõisa akende taga härrade lustimist piilusid.
Tagasiteel Helsingi lennujaamas, kus tundus, et inimesi saab üha rohkem ja nad tunduvad üha üksildasemad oma ainsast sõbrast nutitelefoniga, juhtus midagi täiesti uskumatut. Põrkasin keset seda sagimist kokku oma näitlejast sõbraga, kes naasis parasjagu Indiast teatrifestivalilt.
Istusime kohvikus ja ootasime oma lendu, tema Tallinna, mina Tartusse, ja ta pajatas, et India pole mitte üksnes teises ajavööndis, vaid mõnes mõttes ka teises ajas. Ja mina vastasin, et mul on osaliselt sama tunne. Nagu oleksin käinud vähemalt saja aasta taguses minevikus.
Riia baltisaksa keskuse juhataja Nora Rutke rääkis mulle anekdoodi, mis pidi kirjeldama baltisakslaste temperamenti: kui jäise viisakuse poolest tuntud inglane lahkub seltskonnast õieti hüvasti jätmata, siis ülevoolavalt soe baltisakslane jätab hüvasti tegelikult lahkumata.
Huvitav, milline on meie kiriku temperament: nagu inglastel või nagu baltisakslastel? Ja kas see kirik tuleb kunagi uuesti trompetihelide kõlades kui päikesetõus merel või vajub Titanicuna minevikku vaid keelpillikvarteti saatel nagu loojang metsajärve kaldal?

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)