Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Lähedastest ja kaugetest

25.04.2012 | | Rubriik: Teoloogilist

Helsingi ülikooli usuteaduskonna doktorant Maria Pakkala esitleb oma uurimust juutidest ja kristlastest koraanis. Tiiu Pikkur

Nõnda võib iseloomustada kolme suure raamatuusundi omavahelisi suhteid käsitlenud seminari.

Esmalt sündis juutluse rüpes kristlus ja mõlemale üsna lähedal sai alguse islam. Juutlus kui vanim on jäänud seotuks ühe rahvusega ega ole saanud suurt levikut. Kristlus on minetanud seotuse emarahvusega ja saanud kõigi rahvaste omandiks. Islamil on tihe side sünnipiirkonnaga Araabias, kuid kolmas ilmutust rõhutav usutunnistus ületas rahvuspiirid siiski üsna varsti.

Rõhuasetus islamil
Mõned aastad on toiminud Skandinaavia uurimisvõrgustik, kus edendatakse ülikoolide ühise magistrikava «Euroopa usulised juured» teemade kohaste doktoritööde valmimist. Projekt kinnistas põhimõtte, et doktorantide teemade fookuses peetakse religioonide omavahelisi suheteid.
Kui usuteaduse instituudis oli võimalus pidada Skandinaavia doktorantide ja õppejõudude seminari, siis olin korraldajana ainus, kes ei osanud araabia keelt. Seekordse seminari puhul jäi judaism tagaplaanile ja rõhuasetus oli islamil. Vastavalt eesmärgile käsitleti religioonide suheteid kuni umbes aastani 1000, arutustes rääkisime aga ka kaasajast, sest Euroopa seisab küsimuse ees, kas oleks olemas mingi usulise kodurahu võti.
Kõiki kolme usundit ja nende pühakirju on n-ö väljastpoolt kriitiliselt uuritud, seestpoolt on end ise kõige rohkem analüüsinud kristlus. Igaühel neist kolmest on osaliselt kattuvate tõekspidamiste juures omad spetsiifilised usuartiklid, mida vaadeldakse loovutamatutena ja mida teised omakorda peavad aktsepteerimatuteks.

Koraani ajaloolisest uurimisest
Judaismile on tunnuslik Jumala valitusel põhinev Iisraeli rahva eristaatus ja sellega seotud õigus tõotatud maale. Kristlased ei loobu tunnistusest, et Kristus on Jumala poeg ning Kolmainsuse teine isik. Islamis kehastab Koraan igavest Jumala sõna.
Professor Heikki Räisäse sõnade kohaselt on usunditevahelisse dialoogi sukeldunud Hans Küngil õigus küsida, et kui kristlastel on olemas usule kasuks tulev Piibli ajalooline kriitika, miks siis ei võiks islamilegi tulla kasuks Koraani samaväärne ajalooline uurimine.
Islamisisese intellektuaalse eneseanalüüsi laiem levik soodustaks ühist rahu, kuna võimaldaks Koraanis sisalduvate vägivalda õhutavate tekstide samalaadset tõlgendust, nagu seda teevad Vana Testamendi uurijad, seostades Paabeli eksiili ajal tekkinud kättemaksulisi salme ja vägivalda jaatavaid perikoope kannatuste ajastust tingitud psühholoogiliste reaktsioonidega.
Islami ajalooline uurimine on küll olemas, kuid selle mõju ei ole suur. Fazlur Rahman (1919–1988) esitas lause, et Koraan on terviklikult Jumala sõna ja ka terviklikult Muhammadi sõna. Egiptuse 20. sajandi teadlane Amin al-Khuli püüdis edendada Koraani kirjanduskriitilist uurimist.
Aastakümnete eest juhendas ta Muhammad Khalafallahi (1916–1998) doktoritööd, milles väideti, et Koraanis on kasutatud raamatu peasõnumi teenistusse asetatud legende ja valme ning et Koraan on väljendusviisi ja stiili poolest inimlik. Khalafallahi dissertatsioon lükati tagasi, kuid selliste koolkondadega saaks dialoogi pidada ning võiks loota ka vastastikku respekteerivamaid suhteid islami kogukondadega.
Selles maailmas, kus islam 7. sajandil sündis, oli palju kristlasi ja kristlik kultuur avaldas märgatavat mõju. Professor David Thomase kohaselt oli kristlasi islami impeeriumi aladel üsna arvukalt ja nad säilitasid oma professionaalseid oskusi, sh ka hariduse vallas, võib-olla aastatuhande vahetuseni. Kristlastel oli tegevusvabadust ja mõju, ühiskonna toimimiseks oli neid vaja ning islami valitsejad pidid sellega arvestama.

Prohvetlik saadik
Kindlasti oli positiivne toime Koraanis leiduval kristlaste kogukonna ja Jeesuse isiku mainimisel. Jeesust mõistetakse kui Jumala poolt saadetud ja imepärasel viisil sündinud prohvetlikku saadikut, kes looduna on siiski kaugel sellest, et olla Jumal. Samas aitasid aga viited kristlastele kui milleski nagu väärteele sattunutele kaasa suhete jahenemisele.
Lähedaselt kokku puutuvate maailmavaadete rüpes sünnivad varem või hiljem üksteisest kirjeldavad pildid, mida võib nimetada «teise konstrueerimiseks». Kaheksandal sajandil, sadakond aastat pärast Muhammadi surma, sai mõjukaks muslimite valitsusalal sündinud Johannes Damaskusest, kes pidas islamit mitte ilmutusel ega jumalikul inspiratsioonil põhinevaks, vaid Muhammadi enda inimliku tegevuse tagajärjel sündinuks.
Johannese mõtteviisi alusel said kristlased hakata islamit pidama Piibli jäljendamise põhjal tekkinuks ja mitte algupäralt jumalikuks. Islamis aga väljendati kahetsust, et kristlased ei ole võtnud omaks Jumala viimast, Muhammadis lõpule viidud ilmutust.
Esimeste islami sajandite muslimid võtsid kristlastelt üle martüroloogiaid, need elulähedased jutustused haakusid pärimustega Muhammadi kannatustest Meka perioodil. Mõned märtrite jutustused kõnelevad ühe ema seitsmest pojast, mis osutab kannatuslugude järjepidevusele judaismist islamini. Seitsme venna vapruse värvikas kirjeldus on Teises Makkabite raamatus. On andmeid, et varajases islamis leidus ka Jee­suse teise tulemise ootust.

Põhjust otsi ristisõdades
Doktorant Anna Liisa Tolonen uuris küsimust, kas 10. sajandist pärinevat kirjutist Kitab al-Diyarat saab pidada üheks muslimite pildiks kristlusest. Selle Kloostrite raamatuks tõlgitava araabiakeelse kirjutise fragmente võib tõlgendada kui kristluse niinimetatud neutraalse välispidise kirjelduse näidet.
Kirjutise aluseks olevad jutustused kujutavad kristlikke kloostreid kui kaunite aedadega varustatud meeldivaid rahulikke paiku, kus rändajad võivad end kosutada, öömaja leida, hästi süüa ja veini juua. Mitmes lõigus räägitakse kloostritest kui kohtadest, kus kunagi ei puudu end kosutavad külastajad.
Vanade dokumentide puhul on metoodiliselt keerukas selgitada, mis oli kirjutaja tegelik taotlus, mida ta mõtles ja uskus, rääkimata sellest, missugune oli kirjandusteose taga olnud ajalooline reaalsus. Siiski võib oletada, et kuni 10. sajandini eksisteeris kristlaste ja muslimite vahel rahulik ja osapooli respekteeriv kooselu.
Ristisõdade tõttu läks see kaduma. Kas parandamatult? Seda mina ei tea. Euroopa usuliste juurte uuringud saavad meile selgitada usundite sünniajal valitsenud vaateid. Võib-olla on jumet soovitusel püüda muistsetest oludest õpitavat tänasesse ellu tuua.  
Randar Tasmuth,
Uue Testamendi professor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)