Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Lagle Parek uurib Eesti mõjukaid pühapaiku

10.05.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Setomaa on juba kindel kaubamärk, kuid neid võiks palju enam olla. Foto: Daisy Lappard
Palmipuudepühal täitus 70 aastat Lagle Parekil, varem tuntud kui Eesti annekteerimisega mitte leppinu ja selle eest Nõukogudemaal poliitiliselt neli aastat kinnipeetu. Esimeste vabade valimiste järel 1992–1994 siseminister ning nüüd Pirita kloostri külalistemaja sõber, ühingu Caritas Eesti osakonna üks asutaja.

Lagle elab ilmikuna Pirita kloostri juures. Ta ise nimetab end kloostri sõbraks, sest birgitiinide ordu liige ta pole ja palka pole sealt ka mitte kunagi saanud. Kuuldused tema nunnaks saamisest ei vasta samuti tõele.
Et nunnatõotuse üks oluline osa on kuulekus, õnnestub nunnaks olemine ennemini noores eas, kui iseloomu veel vormida annab ja seisukohad lõpuni kujunemata. Eriti niisugusel inimesel, kes enda eest jäägitult on pidanud väljas olema ja võitlema, ei õnnestu oma tahet enam kuigi hästi painutada selles suunas, nagu organisatsioon seda nõuab. Ilmikuid on alati kloostrite juures elanud, klooster vajab neid mingil määral toimetamiseks.
Lagle möönab, et paljud vanainimesed on pöördunud Pirita birgitiini nunnade poole palvega elada elu lõpp nende seas või vahetus läheduses. Aga see pole kahjuks võimalik.
Lagle selgitab: «Igal harukloostril on oma suund sissetulekute saamiseks, birgitiinidel on see enamasti seotud majutuse pakkumisega. Diakooniavõimalus on loodud ainult ühele Rootsis asuvale sõsarkloostrile, Tallinnas jääksid nunnad hätta päris vanade ja abitutega.»
Pirita klooster pakub lisaks majutusele ka vabaõhulava.
Ema Tekla tähenduslik nägemus
Kloostriga on Lagle seotud aga selle taastamisest peale ja see juhtus tema enda jaoks müstilistel asjaoludel: «Tegelikult olen ma ju kogu aeg siin asju korraldada aidanud.
Pöördeliseks minu käesoleva eluperioodi kujunemisel sai kohtumine ordu ülemabtissi ema Teklaga. Töötasin siseministrina, kui ta tuli taas­iseseisvunud Eestisse ja mina võtsin ta vastu, sest usuasjad kuuluvad siseministri haldusalasse.
Selle visiidi ajal selgus ka, et uue kloostri rajamiseks tuleb osta maa ning juba selle juures sain olla abiks. Mu enda arvates on see just neid väheseid vääramatuid ettemääratusi eluteel. Selliseid sündmusi on vähe, kuid mõned siiski, usutavasti igaühe elus.
Meie vahel tekkis algusest peale eriline side, mida võiks nimetada nii vaimseks kokkukuuluvuseks kui kauniks armastuseks. Ema Tekla on mulle öelnud, et ta tajus mind esimesest hetkest peale nagu õde, ta tundis mu kohe ära, sest oli niisugust und näinud.
Palves puhastatud vaim näeb sageli tähenduslikku und. Nii astuvad su ellu pealtnäha ootamatult täiesti võõrad inimesed ja on kohe lähedasemad kui mitmed vanad sõbrad või lähisugulased.
Mina und ei näinud, kuid tundsin väga suurt muutust iseendas, tõmmet selliste väärtuste ja elulaadi poole, nagu kandsid endaga Püha Birgitta ordu õed. Vaimselt toimus minu kasvamine kloostri juurde sealt peale, aga muidugi aste-astmelt.
Kloostri taasloomise käigus käisin palju Rootsis ja Itaalias sõsarkloostrites, nõukogude ajal kasvanuna oli meie elust üks vaimulaad puudu ja ma sain ehk hilinenult sellest osa. Ju mulle oli see kõik ette nähtud.»
Üheksa korda pühal maal
Vaimsel kasvamisel on igal oma astmed. Sinna hulka peab Lagle kindlasti lugema ka oma käigud pühale maale. Ta on korraldanud nüüd juba üheksa korda sinna sõite ja teab, et ega veel ei pääse, sest inimesed tahavad temaga tuleval kevadel jälle minna, kui vähegi võimalik.
Birgitiinide klooster pakub majutust nii Petlemmas kui Jeruusalemmas, peaaegu Õlimäel. Ise arvab Lagle Parek, et on juba piisavalt sealseid pühapaiku külastanud.
«Kui välja arvata vähesed, nagu Jeesuse Sünnikirik Petlemmas ja Püha Haua kirik Jeruusalemmas, on Kristuse eluga seotud paigad enamasti tähistatud modernsete ehitistega, mida küll kindlasti tasub külastada.» Kuid arhitektuuri alal töötanud inimesena teab ta väga hästi, kui palju on Eestis endas muistseid pühakodasid, mis mõjuvad väga võimsalt, sügavale hinge.
Tänapäeva inimese palverännak erineb muistsest
«Arvestades seda, et tänapäevane inimene, kes ütleb end palverännakule minevat, ei erista täpselt, kas ta läheb leidma Jumalat, saama jumalikku kogemust või hoopis otsima iseennast, tundub mulle, et pole suurt vahet, mis suunas minna.
Miks minna üldse nii kaugele, kui meie Maarjamaa on tulvil mõjuvaid pühapaiku, looduslikke ja inimtekkelisi?»
On arusaadav, et suure vaimse surve all elades ja töötades vajab iga inimene püha ruumi oma sisemuses, olgu ta usklik või mitte, isegi ükskõik on, mida ta usub, peaasi, et oleks millessegi uskuda. Et sellist ruumi enda hinges luua ja puhtana hoida, on vaja natuke teistest eemale minna. Selleks pakub Eestimaa palju võimalusi.
Nii võib ta ise rännates targemaks saanuna kinnitada. See ongi oluline, millega Lagle Parek praegusel eluperioodil tahab tegelda ning tegelebki. Kaardistab mõjusaid pühapaiku Eestis, mõtleb detailidele, mis võiks esiletõstetuna Eestit ilmekalt esitada.
Ta tunneb ka mõnevõrra turismi ja teab, et välismaalased saabuvad lühikeseks ajaks, soovivad ühe päevaga saada meie maast ettekujutust. Hoolimata sellest, et nii lühikese ajaga on see raske, saab ometi pakkuda parimat. «Näiteks väikesaared, ütleme, üks päev Pranglil. Siis – Mohni saarel on Jaan Manitski loonud 24kohalise majutuse.»
Miks ei võiks võtta ette palverännakut Padiselt Harju-Madisele nagu mungad sadade aastate eest? Aglonast, kus Maarja end ilmutas, minna Vahtsõliina, kus püha krutsifiks?
«Aeg näitab, kuidas meil läheb. Praegu on mul veel natuke ebakindel tunne. Ma tean, et kui asi õige, siis ta leiab toetust.»
Juune Holvandus

Lagle Parek
Sündinud 17. aprillil 1941 Pärnus
1949–1954 küüditatuna Siberis
Isa Karl Parek lasti maha kui Eesti Vabariigi kaadriohvitser. Ema Elsbet Parek oli Pärnu muuseumi direktor
1980ndatel liitus dissidentliku liikumisega
1983–1987 Mordva naispoliitvangide vanglas
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige 1988 ja esimees 1988–1992
Eesti Kongressi liige
1992–1993 Eesti Vabariigi siseminister
Kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu
Tegev ühingus Caritas 
Pühima Birgitta Ordu Pirita kloostri majutusettevõtte koordineerija
Tunnustused
1998 Koosmeele auhind
2007 aasta kodanik
2009 Poola taassünni orden
2010 mälestusteraamat «Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Mälestused»

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)