Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Läbilõige eesti inimese südamest

19.12.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

«Sa südames nüüd pane» – need on ühe tuntud ilusa laulu algussõnad. Sa, Jumal, pane nüüd meie südames kõik küünlad põlema!

Image
Anne Peäske (klaverit sikutamas) ja Kadrina segakoor. Foto: Priit Verlin

Eks see ju tähenda uskliku südame palvet, eriti sellise südame palvet, kes võib-olla ise ei olegi nii väga kindel oma usus. Kuid arvan, et see pole mingi eriline õnnetus – arvan, et õige usk ongi selline, mis on kahtlustest tulvil.
Kas usk, mida iial ei kõiguta kahtlused, üldse ongi usk? Igatahes on Kadrina kirikukoori uus plaat minu meelest selge läbilõige tänapäeva Eesti inimese südamest. Selles on igatsus kindluse ning pühaduse järele ja ka arusaamine inimlikust piiratusest, mis seda püüdlust takistab. Vagadust on mitut laadi, aga see on õige vagadus, mis püüab pühaduse poole. Vagadust on mitut laadi, isegi meie pisikese Eesti pisikeses kirikus.

Läbi muusika ja laulu

Vagadust on mitut laadi, on olemas ka silmakirjalik vagadus. Seda kardetakse vist kõige rohkem ja sellega arvatakse kõige rohkem tegemist olevat. Arvan, et see ei ole nii. Silmakirjalikkuse tunneme kõik varem või hiljem nagunii ära; seda ei ole võimalik kaua varjata.
Tegelikult pole meil sellega üldse pistmist, sest miks peaks omaenese hingeõndsuse nimel veel tegelema inimeste tühiasjadega. Oluline on, et me püüaks. Parim viis selleks on vist läbi muusika ja laulu. Muusika suudab end väljendada ja kõnetada inimest sel moel, mis on universaalne, ühesõnaga, ilma keeleta.
Mäletan üht aastatetagust kontserti Soomes Lapua kirikus, kus meie kirikukoor suutis laulda Kodály Stabat Mater´it nii, et tundus – need pole inimesed, kes laulavad, vaid inglid. Seda kogesid kõik. Selle kontserdi ajal põgenes üks sopran kirikust; läksin talle järele ning leidsin ta kiriku nurga taga kükitamas ja nutmas. Sellised hetked tõestavad, et aastatepikkune vaevanägemine, kooriproovides käimine, dirigendi kamandamisele allumine, ringsõidud, külmades kirikutes laulmine ja oma perede kõrvalt pidev eemalviibimine on seda kõike väärt.

Vaikselt ja visalt

Kadrina kirikukoorile, arvan, pole eriti midagi muud kõrvale panna. Jumal tänatud, et selline punt üldse olemas on. Tänu Talle ja tänu ka inimestele, kes sellega järjepidevalt on tegelnud nüüd juba üle saja aasta. Läbi kõikide aastate, mil kirikukooris laulmine oli enam-vähem võrdne enese kui mitte lausa paariaks, siis vähemalt veidrikuks tunnistamisega. Kuid kas see tänases Eestis eriti teisiti ongi?
Kadrina kirikukoor on väga palju ringi reisinud, et oma sõnumit viia võimalikult paljudele. Seetõttu on ehk kirikus endas laulmine kannatanud, kuid misjon on sel moel toiminud. Ja mida muud meil ongi vaja! Pole ju eriti mõtet minna turuplatsile karjuma, et Jee-sus armastab sind! Pigem teha seda vaikselt ja visalt ning läbi muusika.
Uus plaat, mille Kadrina kirikukoor on suutnud välja anda, kannab pealkirja «Sa südames». Las olla meie kõigi südames üks küünal, mida põlema panna. See on inimese vastus sellele, mida Jumal juba enne on tema heaks teinud.

Meelis-Lauri Erikson

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)