Esileht » Arvamused » Arvamus »

Läbi raske töö

14.09.2011 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Astud kirikusse. Rahu, küünlasära, orelihelid hõljumas kõrgete võlvide all. Istud, suled silmad ja kuulad. Kaunite helide kaudu iseendasse süüvides jõuad ebamaise elamuseni: justkui inglid ise kannaksid sind läbi aja ja ruumi. Orelihelid lõpevad, avad silmad ja avastad end taas nähtavast maailmast. Küllap on nii mõnigi lugeja sellist tunnet kogenud. Muusikal on tugev jõud. Eesti ajaloostki võime leida mitmeid näiteid, kuidas helide kunst ühendab ja kannab läbi raskuste ning aitab riigikorda muuta.
Eesti kirikukultuurile on orel ja orelimuusika nii omane, et tihti ei mõeldagi orelimängimisele kui tööle. Mis seal siis on: organist istub, liigutab natuke sõrmi ja jalgu ka, ja muusika kõlabki. Oleme harjunud nii teenistustel kui talitustel oreli saatel laulma ja ka kontsertidel orelimuusikat kuulma. Võib isegi öelda, et orel saadab sünnist surmani – ristimisest ärasaatmiseni.
Kuid orelimängimine on üks raskemaid ja keerulisemaid kunste üldse. Siin on peale mõtte- ja vaimukoormuse tegemist ka päris tõsise füüsilise pingutusega: korraga on tegevuses erinevad lihasgrupid, koordineerituna veel erinevatesse suundadesse. Kui ma oma füsioterapeudile oreli mängimist ette näitasin, siis ta vaatas ja nentis, et iga organist peaks vähemalt korra aastas massaažikuuri läbi tegema.
Milline on meie organistide praegune olukord? Külmad kirikuhooned, kus tuleb peale teenistuste, talituste ja kontsertide ka tundide viisi harjutada; hämaras orelipuldid, mis prillide tugevust igal aastal kasvatavad; ülekoormus, sest asendajat ei ole; ning lõpuks – võimetus end selle kunstiga toita. Olen täiesti kindel, et enamik praegu Eesti kirikutes töötavatest (loe: vabatahtlikku teenust pakkuvatest) organistidest teeb seda puhtast missioonitundest ja sügavast armastusest oma eriala vastu.
Olen kuulnud kirikupoliitikute suust arvamust, et vabatahtlikku tööd ei tohi alahinnata. See on õige, kuid samuti on õige see, et professionaalsust ei saa üles ehitada vabatahtlikkusele. Organistid seisavad tihti valiku ees, kas töötada õpetajana koolis ning pühapäeval koraal kuidagi ära mängida või proovida leivatöö kõrvalt ka orelit harjutada, mis viib aga tohutu ülekoormuseni. On mõningaid õnnelikke organiste, kes saavad pühenduda vaid oma lemmikkunstile, kuid need on kahjuks üksikud näited. Enamasti juhtub see siis, kui organistiks on pastori abikaasa, ta ise on juhatuses, või mõne muu õnneliku juhuse toel. Miks peaks aga organist selleks, et olla väärtustatud, olema pastori naine?
Olen kuulnud kehva orelimängu õigustuseks ka arvamust, et «ta saab ju klahvile pihta», seda eriti pastorite suust. Ja loomulikult, kui pastor peab üksi tagama kõikide valdkondade toimimise, sealhulgas ka muusika, siis polegi imestada, et nii see enamasti maapiirkondades ka juhtub. Tahtmata siinkohas vähendada nende ennastsalgavate vabatahtlike kirikumuusikute tähtsust, ei tohi me ometi harjuda diletantismiga!
Ega olukord muusikutel vanastigi kergem olnud. Ka enne II maailmasõda olid organistide või köstrite palgad suhteliselt väikesed, kuid toimis muu: kogudus andis korteri, maksis küttepuude ja elektri eest. Külanaised tõid vahel pekki ja mune ning nii saadi hakkama. Tänapäeval ei tohi kogudus enam sellist abi pakkuda, muidu on kaelas erisoodustusmaks.
Aga mida siis teha? Anda koguduste juhatustele karm käsk EELK palgaseadust rakendada ja oma muusikut toita? Kuid katus laseb läbi, torud külmuvad kinni, värv on ammu koorunud ja maksud maksmata. Rakendada vaimulikele juba toimivat keskkassast palgamaksmise süsteemi ka kirikumuusikutele? Pole kõigi vaimulikegagi töölepinguid sõlmitud.
Mis on tähtsam, kas nähtav või nähtamatu maailm? Kinnisvara või kunst? Hoides korras nähtavat maailma nähtamatu arvelt, võib juhtuda, et meil on korras kirik, aga midagi seal ei toimu. Seades primaarseks kunsti, võib juhtuda, et hoone kaotab kasutuskõlblikkuse ja nii pole ka kunsti kusagil teha. Tunnen seda viimast varianti paraku pidevalt omal nahal. Aga meie pole oma valikuid ise teinud – kuigi oleme Narva Aleksandri kiriku taastamiseks viimase kolme aasta jooksul kolm projekti kirjutanud, pole ükski programm kiriku ehitust rahaliselt toetanud.
Parim oleks hoida korras mõlemat, nii kinnisvara kui kunsti, aga kuidas seda teha, ma ei tea.

Tuuliki Jürjo
,
KML juhatuse esimees, organist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)