Esileht » Arvamused » Arvamus »

Läbi mõtlemata, kuidas surra

08.05.2013 | | Rubriik: Arvamus

Üldiselt mitte kuigi vana, alla 70se seni tegusa inimese läbipõlemine ühes kiire sattumisega tarbijast-maksumaksjast hoopis abivajajaks juhtub enamasti äkitselt. On ka õige, et ette hädaldamisest kasu pole ja planeerida oma elu lõpuni ei saa mitte keegi, kuid tänapäevaseid tendentse vaadates võib midagi siiski aimata. Põhiliselt seda, et järgmise kümnendiga kasvab abivajajate hulk veelgi ja et abistajate hulk kahaneb. Ja et abi võin mina isegi vajada juba hommepäev.
Viimasel ajal ilmalikus meedias elavnenud diskussioon vanurihooldusest on tõstnud esile olulisi momente: näiteks et tavaline, nn rahvapensioniga inimene hoolekandeasutusse ei pääsegi, mis on iseenesest sügavalt ebaõiglane. Eluaeg töötanud inimene, olgu üksik või järglasi omav, peaks saama siiski vajadusel oma esmased vajadused selle rahaga katta.
Vastuväide kõlas siin, et nagunii on vaesemates peredes vanuri pension koos muude toetustega pere põhisissetulekuallikaks ja pensionitõusuga hoogustuks veelgi masu ajal tekkinud suund võtta vanur hooldekodust koju, sest tema pension kulub perele ära. See oleks niisiis pigem raha jagamine rahvakihile, kes seda vana ema või isaga üldse ei jaga.
Siis kerkis päevakorda idee luua Saksamaa eeskujul maks, millest katta vajadusel hoolekandekulusid. Pole ju halb mõte, kuigi sellest kõnelemisel oli igati märgata, et sotsiaalministeeriumi esindajatele eesotsas koolipingilõhnalise ministriga on teema ikka äärmiselt toores. Veel tahaks teada, kellelt ja kuidas see maks Eestisse laekuma hakkab – ligi 100 000 parimas eas noort töötab ametlikult Soomes. Rääkimata muudest maadest ja mustalt töötajaist. Kas hoolika Soome maksuameti vahendusel? Aga ülejäänud?
On natuke ülekohtune ka liiga suur rõhuasetus vanuri kinnisvarast saadavale ülalpidamisrahale. Lõhnab ebameeldivalt eelmise kinnisvarabuumi parimate «pärlite» järele, ehkki kui inimene ise sellega nõustub veel selge mõistuse juures olles, siis miks mitte.
Kolmandaks teadvustati hool­duses töötajate ülimadalaid palku – ei saagi midagi nõuda sellise töötasu juures. Aga ka nemad saavad kord vanaks ja võivad vabalt olla samas olukorras, kiireminigi kui mõnikord arvata võib.
Üles tõsteti eutanaasiaküsimus. Mitte et seda vabas ühiskonnas variandina lubada ei võiks, kuid praegu sellest kui lahendusest rääkides tekib küll tunne, et Eesti ühiskond pole piisavalt kõrgel eetilisel tasemel.
Praegused mitmed suured isiksused on silmapaistvalt ühepäevaperemehed. Nad ei anna endale homsest ennelõunastki aru, päeva teisest poolest rääkimata. Ettekujutus ka iseenda surmast ja suremisest on kas läbi mõtlemata, vildakas või alateadvuses tagaplaanile tõrjutud. Huvitav, miks?
Holvandus,Juune

 

 

 

 
Juune Holvandus,
Eesti Kiriku toimetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)