Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Läänemere lained

08.03.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Küllap oli see Stendahl, kes kunagi
kusagil ütles, et igal raamatul on oma saatus…


Ilmar Vananurm võtab
viisi üles: «Sääl, kus Läänemere lained randuvad…».

Muidugi, arvata võib, et nii öeldi kunagi
veel varem. Hetkeks vilksatab minevikust koguni ladinakeelne ütlus: habeant sua
fata libelli (raamatulgi on oma saatus). Nii et üleüle-eelmisel sajandil
sündinud Stendahl kordas üht vana ja huvitavat kõnekäändu.

Ja las kordan seda minagi. Kui õiget –
Jumal teab?

Kuid – eks me ole näinud – oma saatus on
mitte ainult inimestel ja raamatuil, aga näe, ka lauludel. Siinkohal kasutan mu
ette potsatanud võimalust ning panen kirja lühikese loo sellest, kuidas täiesti
juhuslikult sain jälile väga tuntud laulu sünniloole. Kindlasti ei ole palju
neid inimesi, kes mõne laulu sünnilugu teavad. Igaüks vist ei huvitugi sellest.
Kuid mu meelest on alati palju armsam, südamelähedasem see, mida sa hästi
tunned. Olgu see inimene, laul, tükk randa või tuttav, mälestustega seotud suur
hall kivi kaldaveerul või õitsev rukkipõld, mille sisse lapsepõlves peitusid
nagu ürgmetsa.

Või olgu see minu ja meie Petserimaa,
millest on räägitud ja kirjutatud. Kui viimasel aastakümnel kõneldakse ja
kirjutatakse tast vaenulikult-valelikult, siis loomulikult nende poolt, kes
seda maad ei tunne, tundagi ei taha, hellalt omaks ei pea.

Sääl, kus Läänemere lained randuvad,

sääl, kus tormid-tuuled aina möllavad…

Nii oleme seda laulu siin Setomaal
sünnipäevadel ja pulmades üles võtnud. Laul nagu merelainete loksumine. Meile
maainimestele kauge ja romantiline…

Ükskord tudengipõlves Leedumaal ühel
sünnipäeval, kus igaüks pidi (nii oli seal kombeks) mingi laulu üles võtma,
hakkasin «Läänemere laineid» laulma. Olin imestunud, et teised seda ei laula.

Aga siiski – nii vanad kui ka noored
leedulased teadsid küll seda laulu. Kuid loomulikult mitte igaüks ja mitte igal
pool. See selgus mulle hiljem. Tookord lihtsalt polnud meie seltskonnas just
Žemaitija kandi poisse või tüdrukuid. Sest Plunge, Telšiai ja Klaipeda ning
Tilže (mis praeguseni ikka veel Sovetski nime kannab) kandi leedukatele on see
laul kuuldud ja omane – veendusin selles Telšiai lähedal ühes tudengipulmas.

Ikkagi rohkem mereveerse rahva
viisiõõtsutus. Viisi, muide, tuntigi rohkem kui sõnu. (Nii on, tundub, teistegi
lauludega).

Tost ajast, kui mina eesti, nemad leedu
keeles «Läänemere laineid» laulsime, läks kui puhang mööda paar aastakümmet.
Hakkasid uued tuuled puhuma Balti mere randadel. Tekkisid jälle teistmoodi
piirid. Paraku küll mitte enam nood ennesõjaaegsed: pool Petserimaad jäi
Venele, osa Läti alast ka. Kunagise balti hõimurahva preislaste maa, mille
haarasid juba XV sajandil endale saksa ordurüütlid, on nüüd omakorda Venemaa
endale vallutanud.

XVI sajandi algul sai Preisimaast
hertsogiriigike ning luterluse levitamiseks asutas Preisi hertsog Albrecht juba
1544. aastal Königsbergis ülikooli, esimese siin Balti randadel.

Sakslane Ewald Kramer, tänu kellele
siinseid ridu kirjutan ja keda mainin 
järgnevas lõigus, on huvitaval moel selle jutu teemaga seotud veel
sedamoodi, et ta sündis toonasel Preisimaal; kolm aastat enne hullupalju elusid
hukutanud ja miljoneid saatusi segi paisanud II maailmasõja algust. Ta
lapsepõlvekodu oli Danzigi-Gdanski lähedal Läänemere ääres, praegu aga elab
mitte kaugel paigast, kus sündis «Läänemere lainete» autor.

Punase impeeriumi mõranedes avanesid piirid
lääne poolt ja lääne poole. Sakslased oma Punase Risti osakondadest tulid ja
tõid meie valdadele humanitaarabi – esialgu apelsine ja kantud riideid,
pärastpoole koguni uut kaupa koolidele ja korralikke jalgrattaid lastele ja
üleöö töötuks jäänuile.

Tuli võimalus endalgi käia Saksamaad
kaemas. Ükskord siis palusin ühelt heaks sõbraks saanud sakslaselt, et ta
saadaks mulle saksakeelset ajakirjandust. Keeletundmise värskendamiseks. Sõber
Ewald Kramer ja ta naine Christa saatsidki oma kandi (Segebergi maakonna)
ajalehti. Ühes panderollis oli ka 2001. a lõpu Bauernblatt. Seda talunike
ajakirja toimetatakse ja levitatakse Schleswig-Holsteini liidumaal.

Ning tolles ajakirjas trehvasin mind kohe
erutavale-haaravale kodu-uurimuslikule artiklile «Wo de Ostseewellen trecken an
den Strand» (kus Läänemere lained löövad vastu randa).

Sääl oli ju «Läänemere lainete» sünni
kirjeldus!

Juba minu ema-isa põlvkonna suus kõlanud
laulu sõnad kirjutas Barthi linnas (see asub Läänemere ääres, Rostockist mitte
kaugel) 1876. aastal sündinud naisterahvas, keda ristiti nimega Johanna
Friederike Karoline Daaz. Kui tüdruk oli kolmeaastane, läks ta ema mehele
möldrile Grählertile ja lapse nimeks sai Martha Müller Grählert.

Kui Martha (ei teagi, miks mitte enam
Johanna Friederike, vaid Martha) vanematekodust Berliini sõitis, leidis luule-
ja kirjaneiu tööd ajalehe Deutsche Familienblatt toimetuses. 1907. a ilmus
temalt Põhja-Saksa murdes raamatuke «Schelmenstücke – Plattdeutsche Gedichte».
Martha kirjutas muidu lõbusnaljakaid luuletusi. Üks kurvameelne sääl luulekogus
aga algas sõnadega: «Wo de Ostseewellen trecken an den Strand». Seegi luuletus
oli tal kirjutatud oma kodukandi murdes, aga tõi lugeja ette autori
tuntava-märgatava igatsuse oma mereveerse lapsepõlvemaa, kodukandi järele:

Wo de Ostseewellen trecken an den
Strand,

wo de gele Ginster bleuht in’n Dünensand,

wo de Möwen schriegen grell in’i
Stormgebrus,

da is mine Heimat, da bün ick tau Hus.

Mis asi see ginster on, tuli mul kaeda
sõnaraamatust. Ahah – ginster ‘liblikõieline leetpõõsas, mille õitega värviti
linaseid ja villaseid kangaid’. Ja laulus õitseb see põõsas rannikutuiskliival,
düünidel.

Mulle ilmusid muidugi kohe silme ette
kunagi tuttavad düünid Leedumaa mererannal Palanga ja Klaipeda vahel, kus
teenisin aega ning punase viisnurkmärgiga pilotkat peas kandes õhtul ranna
lähedal mööda krigisevat kullavärvist liiva jalutasin, merele vahtisin ja
unistasin… (Hilisõhtul enam merre ujuma, ah, isegi veepiirini ei lastud –
rannaliiv äestati spioonide või meilt ärakargajate hirmus).

«Wo de Ostseewellen…» saksa kirjakeele
sõnad on lihtsamad, mitte nii värvikad kui algtekstis ja muidugi mitte enam
päriselt Martha koduküla hõngused. Pildirikkad ikkagi:

Wo die Nordseewellen spülen an den
Strand,

wo die gelben Blumen blüh’n ins grüne
Land,

wo die Möwen schreien schrill im
Sturmgebraus,

da ist meine Heimat, da bin ich zu Haus.

Luuletuse tekst sattus Šveitsi ja sääl tegi
üks Tüüringist pärit dirigent – Simon Krannig oli ta nimi – sellele viisi. Laul
oli sündinud!

Ja missugune laul! Juba varsti tunti laialt
laulu viisi ja laulu sõnu. Mere nime kohandasid lauljad endale sobivaks,
koduseks, omaseks. Niisiis lauldi kas «Ostseewellen» või «Nordseewellen», peeti
silmas kas Idamerd ehk meie mõistes Läänemerd või siis Põhjamerd.

Kuid olgu need muutmised lubatud (ja
lubatuks need saidki), sest see polnud mitte üksnes merelaul, mitte meremeeste
suust tulnud, vaid ühe noore, kolmekümneaastase naise ühes suurlinnas
kirjutatud laul kodust ja koduigatsusest. Laul kodupaigast, mille hindamatu ja
igavikuline väärtus sunnib koju tagasi pöörduma kui mitte eluajal, siis kasvõi
pärast surma. Põlvest põlve väljendub see paljude inimeste soovis saada maetud
oma sünnipaika.

Ida-Preisimaal Memellandis ehk Klaipeda
kandis muutus see laul saksa asukate seas koguni rahvushümniks. (Mingi
mitmesaja-aastane igatsus paistis jälitavat Preisimaa sakslasi!)

Laul levis kärmelt Madalmaadessegi. Ka
USAsse ja Kanadasse. Ja muidugi ka mereäärsesse Lätti ja Eestisse. Hinge tungis
see laul eelkõige neile, keda tuuled-tormid sünnipaigast kaugele olid kandnud.

Praegustes laulikutes on selle saja-aastaseks
saava laulu esimene salm eesti keelde niimoodi tõlgitud-loodud:

Seal, kus Läänemere lained laksuvad,

seal, kus tuuled, tormid aina mühavad,

seal on valge majak, valge nagu luik,

seal on minu kodu, seal mu sünnipaik.

Laulikuid üle sirvides ütles mu sõber ja
koolivend, et tal on oma kodukandist Kurenurmest siin Lõuna-Eestis meeles selle
Läänemere-laulu värvikamad sõnad.

Eks rahvalikeks peetaksegi neid laule, mida
rahvas tihti mõnuga laulab ja mida mõni hakkajam enda jaoks kohendada-tõlkida
söandab. Eelkõige siis, kui laulukirjutaja nimi unustusse on vajunud ja
raamatussegi enam ei märgita.

Mitmes eestikeelses laulikus, vaatasin, oli
kirjas küll viisi autori nimi, aga seegi vaid eesnimetähega: S. Krannig.
Laulusõnade tegijat ju siis enam üldse ei teatud.

«Läänemere lainete» kirjutaja Martha Müller
Grählert suri 18. novembril 1939. aastal ja on maetud Zingsti, otse Läänemere –
sakslaste ütlemises Ostsee – äärde, kaheksa kilomeetrit sünnikodust.

Lainete müha ja tormide ulg saadavad teda
seal igavesti.

Martha kirjutatud laulu viimased sõnad
kõlavadki rahulolevalt, võib öelda koguni, et õndsalt: «Da ist meine Heimat, da
bin ich zu Haus!» (seal on minu kodu, seal olen ma kodus).

Ilmar Vananurm

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)