Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kuuskümmend kolm aastat Jumala põldu kündmas

07.03.2012 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kuno Pajula koos oma truu seltsilise Bibiga. Kohe asutatakse lõunasele jalutuskäigule minema. Tiiu Pikkur

Kuno Pajula on sündinud siis, kui Eesti riik oli alles noor, kasvanud üles vabas Eestis, näinud oma riigi hukku, elanud üle sõja- ja okupatsiooniaastad ning osa saanud Eesti taasiseseisvumisest. 11. märtsil 88aastaseks saav emeriitpeapiiskop teenib siiani ustavalt Jumalat ja kirikut. Kuidas elab ja millest mõtleb meie vanim vaimulik?

Kindel päevakava
Toimekas vanahärra elab Mustamäe liftita kortermaja neljandal korrusel, truuks sõbraks ja seltsiliseks krapsakas koeraplika Bibi (kutsutud ka Tibiks).
«Päevakava on meil kindlalt paigas. Alustame kella kuue ajal, siis kuulan uudiseid ja hommikupalvust. Kella kaheksa ajal läheme Bibiga esimesele õueringile. Olenevalt ilmast teeme kas pikema või lühema jalutuskäigu. Pärast hommikusööki lähen poodi. Kella 12 ajal hakkab koer mulle pingsalt otsa vaatama ja ootab, et taas õue saaks. Õues käidud, tuleb süüa ja puhata, lõunaseid uudiseid kuulata. Neljas õueskäik on meil Bibiga poole kuue ajal.
Ja siis ma võin öelda, et minu päevatöö on nüüd tehtud. Õhtul vaatan teleuudiseid, vahel vaatan ka mõne kriminaalfilmi ära, et kui kuri see maailm on ja kuidas neid asju lahendatakse. Kella poole üheteist ajal algab meil öörahu.»
Möödunud suvest alates on muidu ikka terve mees pidanud rinda pistma tervisehädadega. «Ma ei ole terve elu jooksul nii palju haiglas olnud kui nüüd viimastel kuudel. Olen ikka suhteliselt terve olnud, ent möödunud aasta teine pool oli küll üsna raske.» Tehti sooleoperatsioon, eemaldati nahakasvaja ja esimesel lumel kukkumine lõppes käeluumurruga. Tänaseks on tervis taastumas ja emeriitpeapiiskoppi võib taas kirikus teenimas kohata.
«Eile (26.02) pidasin toomkirikus jutlust kiusatustest. No näiteks Eedeni aia kiusatused on jäänud inimesele omaseks tänapäevani. Me tahame saada ise peremeesteks, et me ei oleks kellegi alluvad. Aga kui orjast saab peremees, siis ta ei oska olla. Kui vabadus antakse ilma võitluseta kätte, siis ei osata ka vabad olla, siis arvatakse, et vabadus ja kõikelubatavus on üks ja seesama.» Siinjuures toob Pajula kohe teemakohaseid näiteid värsketest ajalehtedest. Muide – hommikul on selle korteri postkastis kõik suuremad päevalehed esindatud.

Pätsi vastuvõtul
Jutt kaldub vabariigi aastapäevale. «Selle tähtpäeva riiklik tähistamine peaks ikka Tallinnas toimuma, meil on üks ja ainus vääriline koht ja see on Estonia teater.» Pajula meenutab ennesõjaaegseid riigi tähtpäevi. Maakohtades peeti rohkem võidupüha rongkäike, sest siis oli ilm soe.
«President Päts korraldas vastuvõtte ka Vabaduse Risti kavaleridele. Käisin minagi koos oma isaga ühel sellisel Jõhvis. Vastuvõtt peeti suvisel ajal, pidulauad olid kaetud parki. Päts tuli sinna oma suveresidentsist – Oru lossist.» Paljula on koolipoisina Oru lossis käinud, oli väga ilus olnud.
«Ma mäletan hästi seda erilist patriotismi ja isamaalist vaimu, kui Eesti vabariiki üles ehitati. Ja kui vabalt inimesed kolmekümnendatel aastatel elasid. Tehti isetegevust, näitemänge, oli palju ühistegevust. Esimene Eesti vabariik oli mulle üks kuldne noorusaeg. Mul oli suurepärane kodu, olid armastatud vanemad, vanaema, kes minu eest hoolitses. Elu läks igat moodi ülesmäge.»

Karm aeg
Kirikusse tuli emeriitpeapiiskop Iisaku koguduse õpetaja Voldemar Kuljuse kutsel. Üks klassivend tegi neid tuttavaks. «Ja kirikutööle (Illuka koguduse jutlustajaks – T. P.) tulin ma küüditamise päeval, 25. märtsil 1949. Pidasin kodus oma 25. sünnipäeva ära, sõitsin Tallinna kaudu Jõhvi ja sealt läksin jalgsi Illukale. Vallamaja juures olid veoautod. Arvasin küll, et ega midagi hirmsat juhtu, kuid juhtus küll.
Järgmisel päeval sõitis üks auto sellegi maja ette, kus mul tuba oli. Mõtlesin, et nii – nüüd on siis minu kord käes. Kuid autos oli hoopis üks väike laps, keda ema tahtis mähkida. Aeg oli siis väga karm. Esimene matus oli mul tapetud külavanema matus, püssimehed ümberringi. Kuid tol ajal oli rahval ikka kõvasti sees kiriklik hoiak ja kirikus käidi.»
Kolmkümmend aastat oli Pajula Tallinna Jaani koguduse õpetaja. «Kui viiekümnendate lõpus olid veel suured leerid, siis hiljem need kahanesid, kuid ühtki aastat ilma leerita ka ei olnud.» Koguduses oli kange rahvas, suurt kirikut remonditi ja hoiti korras kõigele vaatamata. Niisugust asja nagu riigilt või linnalt raha küsimine siis muidugi ei olnud. Ikka oma jõududega tehti.

Rivis tänini
Kui Pajulast sai peapiiskop, oli õhus tunda juba vabaduse hõngu ja elu muutus päevadega. «Tööd sai tehtud omajagu ja ajad olid väga huvitavad.» Ta oli üleminekuaastate peapiiskop, Eesti Kirikute Nõukogu asutaja ja selle esimene president, pidas Pika Hermanni jalamil vabariigi aastapäevadel lipuheiskamispalvust, teenis esimesel jõululaupäeva teleülekandel 1988. aastal. Pühitses ja õnnistas lugematuid paiku ja asju.
Emeriitpeapiiskop Kuno Pajula on rivis tänini. Igal pühapäeval on ta kirikus, peamiselt Tallinna toomkirikus, mõnikord ka mujal. «Kui ma ei jutlusta, siis pean pihikõne. Mõned korrad olen ka kirikulise pingis istunud.» Pajula võtab osa kirikukogu ja piiskopliku nõukogu tööst. On aktiivne toomkoguduses, eriti seenioride tegemistes.
«Võin öelda külvaja tähendamissõnadega, et ma olen kõike näinud, olen näinud seda, kuidas viskad seemne mulda ja midagi ei kasva, seda, kuidas kasvab küll, aga läheb untsu, kuid olen näinud ka head vilja kasvamist.»
Tiiu Pikkur

Kuno Pajula
Sündinud 11.03.1924 Virumaal Salla vallas
Olnud 63 aastat kirikutööl
Teeninud Illuka, Iisaku, Kursi, Narva Aleksandri kogudust
Tallinna Jaani kogudust teenis 1957–87
EELK peapiiskop 1987–94
Teenib jätkuvalt Tallinna piiskoplikku toomkogudust

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)