Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Küünlapäev

30.01.2008 | | Rubriik: Tähtpäev

Jeesus viiakse templisse

Ja kui nende puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette, nõnda nagu on kirjutatud Issanda Seaduses: «Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks», ja et tuua Issanda Seaduses öeldu järgi ohvriks «paar turteltuvi või kaks tuvipoega».

Siimeoni õnnistussõnad

Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi, siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: «Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.»
Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti. Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: «Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk –, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.»
Luuka evangeelium 2:22–35

Küünlapäev

on alati 2. veebruaril, sest see kuupäev on tuletatud jõuludest, millele on liidetud nelikümmend päeva. Naine, kes on sünnitanud poisslapse, on ebapuhas, seitse päeva ja kolmkümmend kolm päeva peab ta jääma veel koju, enne kui võib võtta oma lapse ja minna templisse ohverdama (3Ms 12:1–8).
Kristuse templisse viimisel süttinud seal küünlad, mille järgi päev on nime saanud. Küünalde pühitsemise tavalisel päeval levis kiiresti ja jäigi päeva tunnuseks: korraga pühitseti terve aasta jumalateenistuste jaoks vajaminev küünlavaru.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)