Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Kuulutus Jumala loomistöö jätkumisest

07.09.2005 | | Rubriik: Teoloogilist

Peapiiskop emeeritus Jaan Kiiviti kõne Tartu Jaani kiriku
pühitsemise jumalateenistusel 29. juunil 2005

Armas kogudus, kõrgeaulised külalised!

Seda muusikalise vahepala teksti, mida praegu kuulsime,
võime mõista kui kristliku kuulutuse lühikokkuvõtet. Algus tuletas meile meelde
loomislugu pühakirja esimeselt leheküljelt. Sellele järgnes Johannese
evangeeliumi tunnistus tõelise valguse, eluvalguse ilmumisest Kristuses.

Seejärel kuulsime tõotust, et me ei tarvitse olla enam
vaeslapsed, kes on jäetud iseenda ja saatuse hooleks. Vaid Issand on tulnud, et
olla meie keskel oma väe ja vaimuga ning saata meid aegade lõpuni. Ühendava
sidemena seisis aga kõige üle kinnitus: «Mina olen A ja O, algus ja ots, kes on
ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline» (Ilm 1:8).

Küsigem, mida see meie jaoks tähendab. Kõigepealt seda, et
meie kogetav tõelisus ei ole kunagi lõplik ega iseendasse suletud, vaid on
avatud Jumalale. Teiseks aga, et Jumal on endast meile märku andnud ja ennast
ilmutanud.

Kristlikku ellusuhtumist iseloomustab usk, et kõiksuse Looja
ei ole meile vaenulik, vaid heatahtlik ja halastav. Ta on meist hoolinud ja meiega
kõnelenud. Selle usu kinnituseks on pühakirja talletatud kahekõne Jumala ja
inimeste vahel, Kristuse sündimine ja elu, tema ristisurm ja ülestõusmine, kuid
lõpuks ka kristliku kiriku olemasolu ja tegevus.

Kui tahaksime võtta kristlikku kuulutust kokku paari
sõnasse, võiksime seda teha nagu Johannes või Paulus. See on kuulutus Jumala
loomistöö jätkumisest ja Jumalaga lepitatud elu võimalikkusest Kristuse järel
käimises. Oleme kutsutud olema uue loomise osalised ja jätkajad. Oleme kutsutud
olema ustavad majapidajad Looja suures majapidamises, igaüks nende oskuste ja
võimetega, mis talle on antud.

See teadmine on saatnud inimpõlvi. Selle teadmise
edasiandmiseks ja meelespidamiseks on kerkinud pühakojad. Kui me täna pühitseme
Jaani kiriku uuestisündi, siis on see tunnistus nii paljude inimeste tahtest
olla nähtavalt seotud sellega, mis on püha ja igavene. Sõja hävitustööle ja
varemetele pole jäetud viimast sõna.

Pärast Ida- ja Kesk-Euroopas toimunud poliitilisi muudatusi
esitas poola sotsiaalkriitik Legutko küsimuse, mida olen armastanud korrata.
See kõlas: «Vaevalt ühest vanglast pääsenud – kas me oleme nüüd mõistetud
veetma oma ülejäänud elu kaubamajas?» Võime hästi mõista, mida ta pidas silmas.
Selline on olnud paljude inimeste kogemus pärast pöördelisi sündmusi, mis
järgnesid raudse eesriide langemisele.

Kuid see pole kogu tõde. Meile on antud avaramad võimalused
ja suurem valikuvabadus, kui ainult inimeste poolt sisse seatud vangla. Ei ole
ju põhimõttelist vahet, kas tegemist on suletud ühiskonnaga nagu alles
hiljaaegu Eestiski, või siis näiliselt avatud turumajandusega, mida valitsevad
raha, tarbimise ja halastamatu konkurentsi seadused.

Jumala riigi eluseadused on teised. Need on usk, lootus ja
armastus. See tähendab elavat usku, mida kannab usaldus Jumala vastu ja sellest
väljakasvav elujulgus. See tähendab kaugemale vaatavat lootust, mis ei lase
meil jääda rahule ega leppida valitseva olukorra ja oludega.

Kuid eelkõige tähendab see nägevat armastust nagu halastaja
samaarlase loos. Nägev armastus ei vaata kõrvale, vaid teeb just seda, mida
olukord nõuab. Sümbioosis mõistusega teeb see võimalikuks mõista meie hädade
tegelikke juuri ja võtta midagi ette. Hädade põhjused peituvad ju meis enestes,
mitte meist väljaspool.

Iga pühakoda tuletab meile meelde valikuvabadust ja
teisitiolemise võimalust selliseski ühiskonnas, mida iseloomustab elamine
endale ja oma õiguste nõudmine teiste kulul. Iga pühakoda viitab Jumalale ning
ühes sellega kogu loodu ja inimelu pühadusele. Need mõlemad on antud meie hoida
ja harida.

 Jeruusalemma templi
pühitsemisel pöördus kuningas Saalomon Kõigeväelise poole: «Vaata, taevas ja
taevaste taevas ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen
ehitanud» (1Kn 8:27). Ometi teadis ta, kui ta templi püstitas, et inimesed
vajavad aegu ja paiku, mis on pühad. Just usulistes ja vaimsetes asjades vajame
midagi konkreetset ja käegakatsutavat, mis annab nii  meie mõtetele kui ka tegudele õige ja kindla suuna.

Usun, et sedasama on taotlenud kõik need inimesed Eestis ja
Saksamaal, tänu kelle tahtele, jõupingutustele ja ohvrimeelsusele on Tartu
Jaani kirik tänaseks taastatud ja pühitsetud. Oleme rikkamaks saanud. Võime
olla tegijatele tänulikud ning tunda tulemuse üle üksnes rõõmu ja uhkust.

Piltlikult öeldes on kirik pidanud oma ülesandeks ehitada
sildu. Üheltpoolt väljendub selles hoolitsus kultuurilise ja usulise
järjepidevuse hoidmise eest, et elu asendamatud väärtused antaks ühelt
põlvkonnalt edasi järgmisele. Kuid teiselt poolt on see ühenduse loomine ja
hoidmine Jumala ja inimese vahel, silla ehitamine ajaliku ja igavese, nähtava
ja nähtamatu, inimese argipäeva ja Jumala vahele.

«Mina olen A ja O, mina olen algus ja ots, kes on ja
kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline», ütleb Issand. Andku ta ise meile tarkust
ja äratundmist elada jätkuva loomise osalistena, heade majapidajatena selle
üle, mis on usaldatud meie hoolde ja vastutusele. Palugem seda neilegi, kes
pärast meid selles pühakojas sisse ja välja käivad. Aamen.

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)