Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kuuluda Jumala laste hulka on privileeg

17.08.2005 | | Rubriik: Jutlus

Siis tulid Jeesuse ema ja ta vennad, ja väljas seistes lasksid nad teda kutsuda. Ja rahvahulk istus Jeesuse ümber, kui talle öeldi: «Vaata, su ema ja su vennad ja su õed otsivad sind väljas!» Ent Jeesus vastas neile: «Kes on mu ema ja vennad?» Ja silmitsedes neid, kes istusid ringis ta ümber, ütles ta: «Ennäe, mu ema ja mu vennad! Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema.»
Mk 3:31–35

Kuulumine kuhugi ja kellegi juurde on enamuse inimeste jaoks vältimatu. Teatud inimrühma või sootsiumisse kuulumine aitab ennast identifitseerida ning mõjutab inimese arengut. Samaaegselt on võimalik kuuluda mitmesse  eri tasandi kooslusesse – inimestena kulume liiki homo sapiens, oleme osa maailma kuue ja poole miljardilisest elanikkonnast. Kuna Eesti asub Euroopa kultuurilises ja geograafilises ruumis, saame ennast pidada eurooplasteks. Lisaks geograafilisele asukohale ja rahvusele ühendavad inimesi ka aeg ja ühiskond, kus elatakse ning suguvõsa ja pere, kuhu kuulutakse.
Tulles vertikaalselt allapoole, muutuvad edasised kooslused personaalsemaks ja tuginevad eelkõige inimeste isiklikele valikutele – kuuluda mõne haridusasutuse vilistlaskonda, korporatsiooni, seltsi, ühingusse, klubisse, kirikusse, kogudusse. Kuhugi kuulumine eeldab ühisväärtuste aktsepteerimist ja need väärtused moodustavad koosluse ühisosa. Väärtused ühendavad, tõekspidamised ühendavad. Suhtestume maailmaga läbi oma erinevate kuuluvuste ja rollide.
Kristlasi on täna maailmas üle kahe miljardi, moodustades maailma suurima üleilmse pere. Meid ühendab usk Jumalasse ja tema Poega, Jeesusesse Kristusesse. See on osaduskond, keda peab Jeesus silmas, kui Ta räägib tõelisest sugulusest. Selles peres ei ole tähtsust konfessionaalsel kuuluvusel, rassil, rahvusel või sotsiaalsel päritolul. Selle perekonna liikmeid ühendavad usk, ühised religioossed ja eetilised väärtused, mis lähtuvad pühakirjast. Ristimine on see uks, mille kaudu astutakse vahetusse osadusse Jumala ja teiste kristlastega ning osasaamine Kristuse ihust ja verest armulaual on jätkuva osaduse hoidmine ja kinnitamine. Selle osaduse hoidmisel on oluline korrapärane palveelu, järjepidev pühakirja uurimine, osalemine jumalateenistustel ning korrapärane armulaual käimine.
Usu, lootuse ja armastuse jagamine nii omavahel kui ka kõigile neile, kes meile kaasteelisteks antakse või kellega meie teed kokku viivad. Jumala ja kaasinimeste teenimise läbi praktiseerime osaduslikku elu. Araabia maailmas on üksteise aitamine privileeg, mitte kohustus või almuse jagamine nõrgemale. Näib, et vahel on vaja seda meelde tuletada ka kristlastele. Kui me ei näe kaasinimeses Jumalat, ei oska me Teda ära tunda ka kusagil mujal ning siis ei saa me teha ka seda, mida rõhutab tänases tekstis Jeesus – teostada Jumala tahtmist.
Budistlikus maailmas on hinnatud taim lootos, mis kasvab kõige paremini roiskunud vees. Lill ise on vaatamata oma ebatavalisele kasvupinnasele äärmiselt kaunis ja hästilõhnav. See taim on aastatuhandeid pakkunud ainest kunstnikele ja luuletajatele ning on rohkesti kasutust leidnud meditsiinis. Taime peetakse puhtuse võrdpildiks. Vietnami kultuuriruumis on levinud arusaam, et inimene peaks olema kui lootose lill – sõltumata meid ümbritsevast maailmast ja keskkonnast tuleks säilitada seesmine puhtus. Seda on kasulik meeles pidada ka meil, kristlastel. Vaimne puhtus, ausus ja inimlik siirus aitavad hoida vahetut osadust nii Jumala kui ka ligimestega.
Inimest ei loodud maailma üksi olema, oleme loodud sotsiaalseteks olenditeks. Sestap vajame kaasinimesi enda kõrval, vajame peret enda ümber, vajame mõtte- ja usukaaslasi. Olla osa suurest kristlaste perest, kuuluda Jumala laste hulka on suur privileeg. Osakem siis olla tänulikud Jumalale selle eesõiguse ja  nende inimeste eest, kellega saame oma päevi, mõtteid, tundeid ja usku jagada ning olla kaasteelisteks nii heas kui halvas. Aamen.

Kristel Engmann,
Lääne praostkonna vikaarõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)