Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kuulis kaugelt pillimängu ja laulu

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Ammu on möödas ajad, kui kirikuuksed pidid kinni seisma ja vaid pühapäeviti tunniks-paariks jumalateenistuse ajaks kutsuvalt avatud olid.

Kuigi me teame, et kirik on evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide jagamise paik, on kirikust saanud ka koht, kus esinetakse: lauldakse, mängitakse pilli ja tantsitaksegi. Ja seda sugugi mitte alati evangeeliumi kuulutamiseks.

Millal oli see aeg, kui suvetuuritajad leidsid kiriku ideaalse kontserdipaiga olevat? Et katus pea kohal ja varjatud iga ilmaga, akustika suurepärane. Oli see 10 aastat tagasi? Või hoopis 5? Oli see millal oli, aga igal suvel täitub kirik rahvaga, kes tuleb kuulama armastatud lauljaid või muusikuid. Ja igal suvel tõuseb sellest kirikus tõsiseid arvamusavaldusi teemal, keda lubada kirikusse esinema ja keda mitte.

Sel suvel on minu mäletamist mööda kirikukontserte andmas Pihlapid, Koit Toome, Rein Rannap, Jassi Zahharov.

Õpetlik kogemus

Kui sage suviti kirikuis esineja pianist Rein Rannap (seekord koos noore laulja Taavi Petersoniga) on sunnitud rahva soovil andma lisakontserte, siis just tema kontserdid on tekitanud vaimulike seas kõige enam pahameelt.

«Kirikutes peaks ikkagi kõlama muusika, mis kirikule kohane,» arvab üks kontserdikülastaja. «See ei tähenda sugugi, et see muusika peaks kurb olema – Jumala austuseks on loodud vägagi rõõmsat muusikat. Aga ilmalik palagan, millel usu ja Jumalaga seos puudub, tuleb kirikutes ära lõpetada. Mul ei ole midagi Rein Rannapi ja Taavi Petersoni vastu, aga iga asja jaoks on ikkagi oma paik. Kirik ei ole lihtsalt hea akustikaga, ilus ja madala üüriga saal. Mingid üldised seadused peaksid kirikus olema, sest kirikuõpetajad, nagu näha on, ei austa oma pühakodasid nagu vaja.»

Sageli on kirikuõpetaja isegi segaduses ja dilemma ees, kas lubada kontsert kirikusse, millistel tingimustel, kuidas otsustada repertuaari üle. Rõuge koguduse diakon Kätlin Liimets kahetses tõsiselt oma otsust Rannapi kontsert kirikusse lubada, kuigi tegi seda veendumusest, et Rannapi klassikaliste klaveripaladega pole siiani probleemi olnud ja kontserti kokku leppides polnud ka Taavi Petersonist ja Ruja laulude esitamisest juttu.

«Kontserdi teises osas, kus esines Taavi, pidin mitmed korrad häbenedes maha vaatama ja piinlikkust tundma selle pärast, mis toimus pühakojas. Seega raputan tuhka pähe ja teen tulevikus sellest omad järeldused.»

Samuti pidi Kätlin Liimets altarist välja tõstma sinna silma alt ära pandud transameeste töövahendeid.

Keeldumisest ja koostööst

Halb kogemus Rannapi tehnilise tiimiga oli ka õpetaja Kristi Sääsel Suure-Jaanis. «Nii palju roppusi, kasvatamatust, ülbust ja rumalust pole mina veel ühegi kontserdikorraldaja puhul kohanud,» ütleb ta. «Minu juuresolek, pidevad meeldetuletused ja lõpuks mõningate purjus isendite kirikust väljaviskamine ei häirinud neid absoluutselt. Kui lisada sinna kokkulepete murdmine, karjuv isetegevus ja hoolimatus kirikuruumi suhtes, pole midagi muud teha, kui vaevaline suhe lõpetada.»

Jääb mulje, et väikestes maakohtades sõidavad artistid kohalikest üle. Linnades see ilmselt nii libedalt ei lähe. Suurte kontsertide korraldamise kogemusega Pärnu Eliisabeti koguduse peaorganist Jaanus Torrim ütleb, et kindlasti peab olema sõlmitud leping ja repertuaar talle ette näidatud. Ta on keeldunud sel suvel kahe kontserdi lubamisest kirikusse, kuna tema meelest sobisid kavas esitatavad laulud rohkem kultuurimajja, turuplatsile või kõlakotta.

Pikaajalised kontsertide ja festivalide korraldamise kogemused on Haapsalul, Viljandil, Tallinna pühakodadest rääkimata. Ja ei ole kuulda, et sealsed kontserdid kuidagi pühakojale halba varju oleks heitnud või vaimulikud pühakoda kontserdipaigana kasutanud artistide üle nurisenud.

Kiriku seisukoht

Ilmselgelt vajavad vaimulikud ühtset seisukohta sakraal-se ruumi kasutamise kohta. Kuni piiskoplik nõukogu või kirikuvalitsus leiab vajaliku koostada ettekirjutuse nii jumalateenistusel kui kirikukontsertidel esitatava muusika kohta, võiks lähtuda eelmisel aastal Kirikumuusika Liidu eestvõttel peetud konverentside materjalidest ja peapiiskopi ettekandes antud soovitustest.

2006. aasta novembris toimunud konverentsil kõneldi muusikast jumalateenistusel ja kirikukontserdil. Seal esines ettekandega peapiiskop Andres Põder, kes leidis, et «ilmselt ei ole mõtet koostada kirikus keelatud või lubatud muusikateoste nimekirja». Rõhutades seda, et pühitsetud kirikuruum on alati pühakoda, ütles peapiiskop: «Iga ettekanne ja kontsert peab olema põhjendatud Jumala pälvimise ja sõna kuulutamise kontekstis, arvestades kogudust ja inimesi, kes kirikusse kogunevad.

Kirikus esitatava muusika ülesandeks on olla abivahendiks evangeeliumile, suhtlemisele Jumalaga, pühaduse tajumisele. Muusika kommunikatiivne roll kirikus on luua silda mitte ainult autori, muusikute ja publiku vahel, vaid esmajoones kuulajate ja Jumala vahel.»

Peapiiskop on andnud juhiseid ka vaimulikele: «Vaimuliku ülesanne on tagada, et pühitsetud ruumis toimuv on sihipärane – täidab Jumala austamise, Jumalaga kõnelemise ja tema sõna kuulutamise ülesannet. Iga avalikult väljakuulutatud üritus kirikus – jumalateenistus, kontsert, näitus vms – allub sellele nõudele.»

Kirikumuusika Liit peab otstarbekaks kontserdi korraldajatele teadvustada kiriku seisukohti, et kirikuruumi kontserdipaigana kasutades valitseks muusika sisu ja ruumi vahel kooskõla.

Pakutav muusikavalik ja kirikupoolne keeldumine sellest on olnud mõnikord pinge allikaks. Ajakirjanduses on ette tulnud kriitikat kiriku suhtes, kes on mõne kontserdipakkuja ukse taha jätnud.

Arusaamatu võib tunduda sellele, kes kirikusse vaid kord aastas kontserdi ajal tuleb, õpetaja poolt lausutud palvesõna enne kontserdi algust.

Praost Vallo Ehasalu meenutab aastatetagust kontserdiarvustust, kus kirjutati pilkavalt, et enne kontserti oldi sunnitud kuulama vaimuliku sõnavõttu, ja küsiti, kas tõesti ei võiks seda ära jätta. «Mulle aga tundub, et viimasel ajal on minu sõnavõtt olnud kontserdikorraldajaile alati oodatud, selleta nagu ei saagi,» ütleb Vallo Ehasalu, kes kord võttis aluseks kirjakoha Piiblist: «Kui vanem vend kodu poole jõudis, kuulis ta juba kaugelt pillimängu ja laulu.»

Sirje Semm