Esileht » Arvamused » Artikkel »

Kuuldavusest kirikutes ja pühakodades

09.11.2005 | | Rubriik: Artikkel

Igapäevaelus ei märgatagi sageli, et meie ümber on inimesi,  kes ei kuule või kuulevad halvasti. Kuulmisuurijad on teinud kindlaks, et igal neljandal-viiendal pensionieas inimesel on kuulmine nõrgenenud.

Jumalateenistustel kirikutes on valdavalt vanemaealised inimesed, kuid on ka neid, kes nõrgenenud  kuulmise kompenseerimiseks peavad kasutama kuuldeaparaati.

Olen küsinud mitmelt tuttavalt vanemaealiselt inimeselt, miks nad ei osale enam kirikuteenistustel. Põhjuseks öeldakse, et kuulmine on kehv ja ei saa aru, mida õpetaja räägib! Kui ruumis on halb akustika, kõneleja räägib vaikse häälega või kiirelt, on  sõnumist raske aru saada isegi normkuulmisega inimesel.

Valjuhääldi appi

Kajaefekti puhul on kuulmispuudega inimesel sõnadest arusaamine oluliselt häiritud. Eriti annab see tunda Tallinnas  Kaarli ja Oleviste kirikus. Nüüdseks on paljudesse kirikutesse üles pandud  helivõimendusseadmed. Seintele on riputatud valjuhääldid, et parandada kuuldavust. Heli vastuvõtu kvaliteet sõltub nende õigest paigaldusest: kõrgusest ja  suunast. Kuuldavus võib olla erinev pingis istudes või seistes.

Vaegkuulja peaks ise proovima, millises  asukohas kirikus on kuuldavus temale kõige parem. Enne teenistuse algust tuleks kontrollida, kas võimendi on töökorras ja annab vajaliku helitugevuse. Väga oluline on mikrofoni kasutamine, sageli see unustatakse ja räägitakse mikrofonist mööda.  Kui on  külalisesineja ja teda on vaja tõlkida, siis peaks mikrofoni kasutama tõlk. Helivõimendust tuleks kasutada ka teiste talituste korral: matused, laulatus, ristimine jm.

Kasu induktiivvõimendist

Vaegkuuljatel, kes kasutavad kuuldeaparaati, on võimalik kuulata edastatavat sõnumit müravabalt seadme abil, mida nimetatakse induktiivvõimendiks. Mikrofonist tulev heli kandub ringkontuuri kaudu kuuldeaparaati ilma kõrvaliste häireteta. Induktiivvõimendi võib kasutusele võtta ka ainult  teatud osale kiriku põrandapinnast. See sektor märgistatakse T-kujulise kollase kleebisega. Nendes pinkides võivad istuda ohutult ja segamatult ka tavakuuljad.

Paljudes maades, näiteks Soomes, Rootsis, Taanis jm on üldkasutatavates hoonetes, sh ka kirikutes kasutusel nii induktiiv- kui ka helivõimendusseadmed. Eestis on  vaegkuuljatele mõeldud võimendusseadmed  kasutusel ainult Pärnu Eliisabeti ja Tallinna Püha Vaimu kirikus ning Märjamaa Maarja kiriku pastoraadis. Seda tüüpi nn kaasavõetavat võimendusseadet on kasutatud ka Hageri ja Nõmme Rahu kirikus. Sama võimalust kasutavad Rapla Vaegkuuljate Seltsi liikmed, kes käivad kord kuus koos kiriku pastoraadis.

Kõrvaklappidega võimendi

Nendele inimestele, kes oma igapäevaelus saavad nõrgenenud kuulmisega  kuidagi hakkama, kuid suures koosolekuruumis ei tule enam toime, soovitaksin proovida kõrvaklappidega varustatud väikest, taskus kantavat võimendit. Selle peaks eelnevalt hankima kuulmiskeskusest. Võimaluse korral võiks neid soetada ka kogudus, et kuulmispuudega inimene saaks seda enne teenistuse algust  laenutada.

Viimastel aastatel on püütud muuta kuulamisvõimalusi kirikutes paremaks. Uutes kirikutes ja pühakodades on kuulamistingimused päris head, näit Tallinnas Metodisti kirikus, Tartus Saalemi kirikus, Nõmme Rahu kirikus jm. Kõige raskem on olukord maakonna kirikutes. Võimendusseadmete puudumise tõttu on mitu kirikuõpetajat rikkunud juba oma hääle!

Lõppevast kirikuaastast kokkuvõtteid tehes ja uusi tegevusplaane kavandades peaksime tegema võimalikuks seni eemalejäänud inimeste osalemise jumalateenistustest ja koguduse tööst.

Väikeste koguduste rahalised võimalused on  piiratud

Koostöös kirikuvalitsusega ja kohalike omavalitsustega tuleks leida võimalusi eelpool toodud küsimuste lahendamiseks. Nõuandjateks saaksid siinjuures olla kuulmiskeskuste spetsialistid Tallinnas ja Tartus ning maakondlikud vaegkuuljate ühingute juhatuse liikmed. Informatsiooni saab ka  Vaegkuuljate Ühingu Keskusest Tallinnas Pärnu mnt 142 ja ühingu kodulehelt internetis http://www.vaegkuuljad.ee

Uno Taimla

Autor on Nõmme Rahu koguduse liige, Eesti Vaegkuuljate Ühingu esimees.

Üks kommentaar artiklile “Kuuldavusest kirikutes ja pühakodades”

  1. Külaline ütleb:

    Mõnes kirikus ei kuule ka normaalse kuulumisega inimene. Kunagi õpetati kirikuõpetajatele hääleseadet. Tundub, et praegu mitte. Meie vana kirikuõpetaja ei olnud tugeva häälega, aga kirikus oli kuulda iga sõna ka viimastes pinkides. Ta oskas oma häält kasutada.

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)