Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kuulav ja tegutsev Rändmeister

07.01.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Juhan Kilumets suhtub oma töösse suure vastutustundega. «Sul pole põhjust uhkustada oma teadmistega, vaid oled üks pikas reas, mis algas 13. sajandi müürsepaga, jätkus 16. sajandi puunikerdajaga …» Daisy Lappard

Tallinna Toomkirikus viibis taas rändmeister! Eks neid on siin toimetanud 13. sajandist saadik, mil nii meistreid kui ka objekte nappis, nii et ehitajail tuli palju ringi liikuda. Tänapäevaks on tegutsemisjärg jõudnud OÜni Rändmeister, mille juhatajat Juhan Kilumetsa on pühakodade korrastamise eest tunnustatud Toomkoguduse kultuuripreemiaga Maarja medaliga.

Seekord polnud tegu suure objektiga, vaid viie­istmeline, eelmise sajandi II veerandist pärit pink tuli kohandada kõrgemate vaimulike pidulikuks istmeks. Eelmine peapiiskop kasutas teenistustel temale kingitud pühendusplaadiga tooli, aga kuna toomkirikus teenib tihti korraga mitu vaimulikku, otsustati järglase tulekuks käiku võtta vahepeal kasutuseta seisnud ajalooline ese.
Kilumets kõhkleb pakkuda, kui mitu objekti on 16aastase Rändmeistri käte alt läbi käinud: «Võib-olla sadakond tõsisemat tööd … Mahud on vaheldunud: mõnes kohas oleme klaasinud vaid akna, aga teises oleme mitu aastat katust parandanud. Siis veel projekteerimine, ajaloouurimused … Kas siia lugeda ka telefonivestlused, kus kogudustest küsitakse nõu, kuidas mingi esemega käituda?»

Mustlaseeluga spetsialistid
Juhan ei jõua ära imestada meistrite tublidust: «Paljud on algusest meile truuks jäänud, aga see töö võtab enam kui 40 tundi nädalas! Esmaspäeval sõidad kuhugi välja, koju saad reedel, ning nõnda aastate kaupa! Jõukaks pole ka keegi saanud. Ju neid hoiab siin armastus töö vastu ja omavaheline sõprus.»
Ametitest nimetab Juhan müürseppi, puuseppi, tislereid, plekkseppi ja maalreid. Viimased on naised ja Juhan kiidab: «Nad on tragid! Naised on üldse tragid.» Objektil töötab keskmiselt 3–4 inimest ikka nii, et lisaks põhierialale osatakse tagasihoidlikumalt veel midagi. Kui pottseppa peaks vaja minema, tuleb tema juba mujalt palgata, ja näiteks lõuendi kallale ei minda üldse.
Oluline roll on veel projekteerijal-ehitusinseneril kontoriga Jõgeval. Tema ringleb omasoodu: meie vestluse ajal Juhaniga oli ta Kihelkonna kiriku tornis.
Rändmeister OÜ-l kontorit pole – Juhanile piisab kodusest töölauast. Veendunud bürokraatia­vastasena on ta siiski sunnitud tunnistama, et loodetud arhitektuuriloo alaste artiklikogumike asemel õnnestuks tal pigem välja anda «Kogutud eelarved» või «Valitud lepingud» 25 köites. «Ma pole loomu poolest juht ja ärimehena olen täiesti andetu! Mu soov on midagi uurida, projekteerida, korda teha, ning siingi pole eesmärk teha ära mitte tohutu hulk tööd, vaid jõuda ise objektideni.» Juhan ei kahetse, et ta pole haaranud kinni võimalustest asutada harukontoreid Tartusse, Helsingisse või Oslosse, mis tähendanuks veelgi rohkem administreerimist: «Soovin olla seal, kus sünnib tegelik tulemus!»

Korraliku tulemuse nimel
Rändmeister saigi asutatud kavandatud ideede elluviimiseks, ilma et nad lahustuks vahelülide pikas reas. Noore arhitektuuriloolasena töötas Juhan ennistusfirmas, kus tema ülesanne oli selgitada töömeestele, mida objektide juures kindlasti silmas pidada tuleb. «Aga neid ei huvitanud, nad ei viitsinud ja tihti seisid hommikul mu ees üldse uued mehed. Kõik otsustati ikkagi objektil, kuhu sattus tegelasi, keda huvitas ainult raha. Firma laguneski tasapisi.»
Juhan ei pea end iga asja pädevaimaks hindajaks: «Rändmeistris on mul väike sõnaõigus ehk müüriladumise ja krohvimise alal, millega olen ise tegelnud, aga näiteks plekitööde kohta ei ütle ma midagi. Ma saan juhendada, kuidas midagi eksponeerida, aga projekteerib ja tehnilised lahendused koostab ikka ehitusinsener. Kuidas saaksin mina oma humanitaarharidusega seletada näiteks tapi tegemist?»
Ülikoolis õppis Juhan kõigepealt ajakirjandust, enne kui selle ajalooks vahetas. «Mu õpetajateks said Kaur Alttoa Tartus ja Villem Raam Tallinnas. Paremini poleks saanud minna – kui keegi üldse suudab kaasa haarata, siis nemad seda oskasid! 90ndate algul oli Raam tervise tõttu juba tubane ja mina sain olla ta silmad ja käed looduses. Olen oma õpetajaile surmani tänulik!»

Sajandi võimalus kodu kõrval
2014. aasta lõpul tegutsesid rändmeistrid veel Väike-Maarja ja Kuressaare kirikutes. Kevadel lõpetati hiigelprojekt: Pöide kiriku tuhanderuutmeetrine kivikatus koos kandekonstruktsiooniga. «See oli üldrahvalik kangelastegu riigi rahaga, üüratu ja nüri töö külmas ja kõrgel, mis tuli ära kannatada, sest kirikut võib pidada vanimaks kiviehitiseks Eestis, mis on ammendamatult huvitav, ehkki paljude probleemidega.» Pealegi on Juhan ema poolt siit lähedalt pärit: «Kui olime poisikesed, loeti meile sõnu peale, et masina-traktorijaama ja kiriku varemetesse ei tohi minna. Eks arvake, kust meid leida võis! Armastan seda kohta ja on suur õnn saada midagi ära teha just selle hoone huvides!»

Unistused ja tegelikkus
Üldiselt meeldivad meestele siiski väiksemad ja loomingulisemad tööd. Ainulaadsusest ennistamises puudu ei tule. Paraku loob see soodsa pinnase ka vigade tekkeks: «Standardseid lahendusi, kust midagi kopeerida, ju pole ning põhiasjad valid ehk õigesti, aga otsustavad nüansid ja need on alati uued. Alguses oli meil näiteks idealism kasutada ainult puhtaid materjale nagu meie oma kasetohukene, meie oma tõrvakene jne, aga erakordselt keerulises kliimas, kus alatasa külmetab ja sulatab, ei pea paljud sellised vastu. Tihti pole ka kogudustes inimesi, kes objekte edasi hooldaksid. Aastatega oleme juba näinud asjade tegelikku palet ning soovime kogudustele pakkuda pigem töökindlaid lahendusi, eriti kui kohapeal pole kedagi, kes näiteks igal kuuendal aastal tõrvaämbriga katusele roniks.» Juhan on juba harjunud trööstima maakoguduste inimesi, kes tunnevad, et jäävad pudenevale kirikuhoonele alla: «Püüan julgustada, et ikka tasub projekte kirjutada ja raha taotleda.»
Juhan peab tõeliselt lugu koostööpartnerist muinsuskaitseameti näol: «See on väga korralike, tublide ja tarkade inimeste amet! Piirkonnainspektor töötab võimete piiril: ta peab juhendama ja korda hoidma, kõikjale jõudma ja olema hea psühholoog. Mitte ei saa aru, kust on tulnud nende kui kurja hundi kuvand! Kas seda ei kultiveeri mitte pahad, laisad ja rumalad?»

Kõnelused ja kuulamised
Ennistaja on tänulik vaimulikele, kes on märganud teda mõne objekti juures juba pikemalt juukseid katkumas: «Nad on siis tulnud ja seletanud, mis siin sisuliselt tähtsaim on. Olen paljude vaimulikega aastate jooksul sõbraks saanud, naudin nendega suhtlemist. Aga küllalt suhelnuna meeldib jällegi minna kalmistu vaikusesse, kus peremees käitub suhteliselt rahulikult, kui ta kabeli kallal nokitsen.»
Ise räägib Juhan objektidega küll, ehkki mitte valjusti: «Kui sa ajalugu mõista ei püüa, siis on targem tegelda uusehitistega. Et mõista hoonet ajastute kaupa, pead ka ise rääkima erinevaid keeli, küsima erinevaid asju, sest iga ajastu meistrite mõttemaailm oli omalaadne. Lisaks pead näiteks pingi puhul püüdma mõista inimesi, kes on sellel kunagi istunud. See kõik tekitab vastutustunde, et pole sul põhjust uhkustada oma teadmistega, vaid oled üks pikas reas, mis algas 13. sajandi müürsepaga, jätkus 16. sajandi puunikerdajaga … Oled üks lüli, mitte evolutsiooni tipp! Vaatama peab ka võlvide poole – siin on, kellega rääkida ja keda kuulata. Alles nii hakkad mõistma probleeme ja lahendusedki tulevad kätte.» Juhan tunnistab, et ega iga objektiga jutu peale ei saagi, mis on näha ka tulemusest.
Sabatiaastani pole rändmeister jõudnud, sest kuidas olla eemal, kui kogu aeg kuskil midagi huvitavat ja toredat toimub. Kodus ootavad abikaasa ja koer; suureks sirgunud poeg ja tütar enam nende katuse all ei ela. Saaremaal on alles ema ja isa. Juhanit kosutavad ka jumalateenistused, pakkudes võimalust viibida talle tähtsates ruumides ilma tellinguteta ajal, mil neid kasutatakse sihtotstarbeliselt: «Need on õnnelikud hetked, kui mu ümber on rõõmsad inimesed, keda siinne puudutab, ja on näha, kuidas nad seda hoonet armastavad.»
Piret Riim

OÜ Rändmeister
Ehitiste restaureerimisega tegelev OÜ Rändmeister asutati 1998.
Juhataja ja omaniku, kunstiajaloolase Juhan Kilumetsa (snd 1964) meelisalaks on keskaja sakraalarhitektuur.
Meistreid on tosina ringis, suviti rohkem. Korraga jõutakse tegelda keskmiselt kolme objektiga Eestis.
3/4 on olnud sakraalobjektid.

Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!
(2Kr 5:17)