Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kuula vastutustundega!

12.05.2021 | | Rubriik: Juhtkiri

Piiblis on see üsna tavaline väljend: kellel kõrvad on, see kuulgu! Või siis kõrvad teil on, aga te ei kuule. Prohvet Jesaja on öelnud, et „Issand on mulle andnud õpilase/õpetatud keele, et ma oskaksin vastata väsinule … Ta äratab igal hommikul mu kõrva, et ma kuuleksin õpilase kombel“. Jumala asjade mõistmiseks on ilmselt vajalik õpilase kõrv ja keel. Ka teise inimese seisukohtade mõistmiseks on vaja avada oma kõrv. Kuulamisest saab alguse mõistmine ja üksmeele leidmine.

Meil on kirikus pikemat aega arutelu all mitu teemat. Praegu on käsil õigusreform ja pikemat aega on arutatud ka liturgilise uuenduse kava. Üksmeele leidmine edeneb siiski teosammul. Mõned tunnevad muret, et ei ole saanud küllalt palju rääkida ja oma seisukohti tutvustada. Teised tunnevad, et on juba väsinud oma seisukohtade seletamisest. Eriti nõuavad asja arutamist need, kes oma seisukohaga hakkavad teistele alla jääma. Arutelu tundub siis edukalt lõpule jõudnud, kui vastaspool on minu seisukohad aktsepteerinud. Vaidluses ju selgub tõde, et mul on õigus. 

Seletamine ja õpetamine on täiesti arusaadavad asjad. Teise kuulamine ja mõista püüdmine palju keerukam. On olukordi, kui teist kuulata ei soovitagi. Oodatakse vaid enda võimalust asjast rääkida. Üks koolipoiss rääkis koolimajas pealt kuulatud vestlust. Koridoris rääkisid remondimees, koristaja ja kooli kokk. Kõik rääkisid innuga oma asjast, kordagi teiste jutust ennast häirida laskmata. Võib-olla nad arvasid, et olid asja arutanud. Igal juhul olid nad rahul, et said oma seisukoha selgelt väljendatud.

See ei ole meile kellelegi võõras kogemus, et vestluskaaslase sõnavõtu ajal valmistume enda etteasteks, märkamata, millest teine rääkis.

Tõsi on ka see, et teise juttu polegi alati kerge jälgida. Nii kergesti võib kaaslase mõnest torkavast sõnast meie mõte lendama minna nii, et kõige järgneva ajal kannavad meid vaid enda mõtted. Üks lektor kõneles enda kogemusest loengu ajal. Ta oli esitanud ühe mahlase väljendi Edgar Savisaare suhtes ja siis rääkis mõned asjad Jeesuse kohta. Siis tegi ta pausi ja küsis kuulajatelt, mida ta rääkis Jeesuse kohta. Selgus, et mitte keegi ei olnud seda enam kuulnud ja tähele pannud. Võib juhtuda, et mõned ärritavad märksõnad vallandavad meis fantaasialennu ja kõik ülejäänud räägitu jääbki kuulmata.

Kuulamine ei olegi kerge. Rääkija tavaliselt teab, mida ta räägib. Kuulaja aga peab vastu võtma seda, millest ta sageli varem pole midagi kuulnud või on tal asjast juba oma arusaam ja ettekujutus. Need jäävad kuulamise ajal igal juhul segama. Mõnigi pastor on tunnistanud, et ta on kehv jutluse kuulaja. Pühakirja kuuldes on tal oma jutlus juba valmis ja ülejäänud aja saab mõelda omi mõtteid või vaadata, kas jutlustaja leidis üles selle, millest tema ise oleks jutlustanud. Heaks jutluseks peetakse siis seda, mis ühtib kuulaja arusaamadega, ja kehv jutlus on see, mis sellest lahkneb.

Vaidlustes ka kiriku seaduse muudatuste või liturgia üle on ettekandjal mõistlikud mõtted need, mis kuulaja mõtetega kokku langevad. Päris tõsine pingutus on elada sisse teistsuguste seisukohtade esitaja maailma.

Aruteludes peituvad muidugi ka ohud. Kuna vaidluses selgub tõde, et mul on õigus, siis püütakse arutelusid alustada kirikus ka nendel teemadel, mille osas on aastasadade jooksul olnud selgus ja üksmeel. Proovitakse ka must valgeks vaielda. Kõige kurvem on see, et vahel see ka õnnestub. Seni, kuni minu seisukoht ei ole läbi läinud, tuleb asja ikka edasi arutada. Selletõttu tuleb hoolega jälgida, keda me kuulama hakkame ja kellega asju arutame. Paradiisis kuulas naine mao juttu ja arutas temaga Jumala seisukohtade üle. Kuradi seisukohad jäid tol korral peale. Psalmist alustab oma esimest laulu sõnadega „Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi … ega istu pilkajate killas“. Laulik teadis täpselt, keda tuleb kuulata ja kellest eemale hoida.

Õnnistusi soovides

 

 

 

 

Joel Luhamets,

piiskop

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)