Kuula päralejõudnut!

Armastatud rännumees Hendrik Relve on sõnastanud oma elu ja rändude juhtlause: „Kõige raskem on märgata kõige tähtsamaid asju. Sest nad asuvad liiga lähedal ja on liiga suured.“ Ilmselt on see kogemus paljudele meist tuttav ja küllap oleme püüdnud ka vastuseid leida, miks see nii kipub olema. 

Üks vastustest ongi, et kui inimesed ühes oma imeliste mõtetega on meie juures, võibki juhtuda, et nad on meile liialt lähedal, et me süda suudaks nende mõtteid mõista. Või on need liig suured ja avarad, et mahutuda meie tihti kammitsetud ja kivinenud ellu. Nii jääbki lootus, et just päralejõudnute elu, nende Jumala vaikset ja hella kõnet meenutavad sõnad võivad meid puudutada ja saada meile kõnekaks. Seepärast inspireerusid mu järgnevad mõtted heast rännukaaslasest ning nüüdseks juba pärale jõudnud sõbrast Tiit Sepast, kes on oma panuse andnud nii meie kiriku ülesehitamisse kui Eesti diakoonilise mõtteloo arendamisse.

Mäletan Tiitu asjast, mil ta noore ja energilise mehena töötas konsistooriumis. Mäletan teda aegadest, kuhu mahtus kümnete raamatute tõlkimist, millest suurem osa on tänaseks avaldamata ja arvatavasti jäävadki. Mäletan kergust ja talle omast heatahtlikku minnalaskmist, millega ta vastas mulle, kui küsisin, kas tal kahju ei ole, et need tuhanded leheküljed emakeelset teoloogilist tarkust jäävad vaid tema riiulitesse. „Vähemalt endale said asjad natukene selgemaks ja võib-olla kunagi tunneb keegi nende vastu huvi,“ ütles Tiit muiates. Mäletan sedagi, et tema elusaatus ei olnud kergete killast, kuid just oma elu keerukamatel hetkedel tundis ta, kuidas Jumal oli talle eriliselt ligi.

Meenutan paari Tiidu mõttekäiku, mis võiksid olla meile ehk kõnekad kirikuna ja võib-olla ka isiklikult. Teame kiriku õpetusest hästi, mis on meie ülesanne, kuid häda on selles, et tihtilugu jäävad sõnad küündimatuks. Tiit kõneles palju piltides. Ta võrdles kirikut ja tema töötegijaid tõrvikukandjatega, kes lähevad ees ega karda minna pimedatesse paikadesse, kuhu inimene, laiemalt ühiskond või riik hästi ei taha sisse astuda. Kiriku osas on see aga imperatiivne ootus. Ja kui kirik on sinna Valguse viinud ning Valgus on uuendanud elu, siis tuleb taas tõrvik võtta ja minna teele ning teha seda uuesti ja uuesti.

Millised on meie endi südame ja tänase Eesti hämarad paigad? Paljud on meile teada, veelgi rohkemad on ilmselt varjus. Globaalselt kristlusele ootaksin praegu suuremat tähelepanu Valgevene ja Poola piiril ning Ukraina piiri lähistel toimuvale – oma tarkuse ja palvega on kirik läbi aegade sillutanud teed rahule, lepitusele ja inimväärikuse hoidmisele. 

Seepärast jätkame palvetamist Püha Vaimu juhtimise ja abi pärast. Palume, et me ei jääks inimeste murede märkamisel ja lahendamisel tagakäijaks, vaid oleksime julgeteks Kristuse valguse kandjateks. Pole kahtlust, et seda tehes paneme aeg-ajalt kaalule enda reputatsiooni, võib-olla mõned meie jaoks olulised ühiskondlikud sidemed, aga meile ei ole jäetud teist teed. Vaid siis, kui me pole häbenenud oma vähimaid vendi ja õdesid, vaid siis, kui oleme nende lootusetutes silmades ja muserdatud eludes suutnud näha Õnnistegijat, on meil kohtupäeval lootust.

Mäletan siiani ühte Tiidu jutlustest, mida ta oli valmistanud metodisti teoloogilise seminari üliõpilasena – õppimine ja õpetamine käisid tema jaoks alati käsikäes. Looks, millele toonane jutlus oli kirjutatud, oli kadunud lamba lugu, aga veelgi enam lugu karjasest, kes jättis 99 lammast omapead ja läks ühele kadunule järele. Jutluse sõnum oli, et kui keegi meist, kes veel täna eksinud ei ole, peaks millalgi ära eksima, siis võib ta olla julge – teda ei jäeta, ega unustata. Kristus tuleb talle järele. Kirik tuleb talle järele. Ja ta leitakse ning viiakse omade juurde.

Eksegeedid on seda lugu püüdnud pehmendada, rääkides abikarjastest, kes vahepeal 99 eest hoolt kandsid, kuid Tiidu sõnum oli, et Kristuse armastus inimese vastu on nii suur, et see viiski Tema riskile ja viimaks ristile. Ennekõike muidugi inimese igavikulisele leidmisele ja võidule. 

Me ei saa ennast loomulikult Kristusega võrrelda, kuid Kristuse pärast on meil täna sama töö teha – otsida üles, suhelda ja luua kontakt nende inimestega meie kirikus, keda koroona on meie kogudustest eemale kandnud. Kristuse enda kõige eredam pilt oli Tiidule halastaja samaarlane, kes märkas, sidus, tõstis üles ja kandis lõpuni hoolt. Eelkõige aga armastas.

 

 

 

 

Ove Sander,

assessor