Kuula oma hirmu!
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 10. juuni 2015 Nr 26 /
Viimastel nädalatel on palju kirjutatud ja mõeldud pagulastest. Ühed räägivad sõjakolletest ja põgenemisvajadusest, teised mugavuspagulastest ja invasioonist Euroopasse.
Näeme pilte, kus hulk mustanahalisi mehi ootab päästmist, sekka mõni naine, laps. Tegin päästeoperatsioonide tulemuste põhjal arvutusi ja sain ühel juhul naiste-laste protsendiks 16,5, laupäeval, 6. juunil kell 10–18 päästetute (ajalehe Zeit andmetel) puhul oli see protsent 33,5. Mõtlemapanev?
1995. a Saksamaal elades oli võimalus vestelda immigrandiga, kes avameelselt tunnistas, et kasutas illegaalseid teid, et Euroopasse pääseda, ja raha, mis selleks vaja oli, pani kokku suguvõsa. Tema ülesanne oli töötada ja toetada oma sugulasi. Ja seda ta ka tegi. Selline on üldjuhul majanduspagulase lugu. Andmata olukorrale hinnanguid, tundub jätkuvalt, et Euroopa tegeleb tagajärgede, mitte põhjustega. Inimeste õigustatud ootus on, et leitakse konstruktiivsemad lahendused kui tulekahju kustutamine.
Kui rääkida võimalikest pagulastest, kes ka Eestisse jõuaksid, on valdavaks reaktsiooniks hirm. Kardetakse, et nad tulevad ja elavad meie arvel, et nad ei soovi töötada, nad ei lõimu, nende maailmavaade on võõras jne. Hirm on suunatud kellegi umbisikulise vastu, keda me ei tunne, kes meist erineb.
Hirm võib olla ülesehitav, kaitstes reaalsete ohtude eest, ent võib olla ka destruktiivne. Hirmu tasub kuulata, ent me ei tohi sellel lasta end lämmatada. Küllap pole lahendus see, et me kõik soovijad avasüli Euroopasse vastu võtame, küll aga peame toime tulema nendega, kes siin juba on. Kas meil poleks aeg umbisikulise massi tasandilt jõuda üksikinimese tasandile? Kas meil poleks aeg selmet küsida, millest ilma jääme, uurida, mida me juurde saame? Kas poleks aeg tuletada meelde pühakirja sõnu, et täiuslik armastus ajab kartuse välja (1Jh 4:18), ja näha pagulases samasugust Jumala loodut, nagu me ise oleme?
Kätlin Liimets
