Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kutsutud ristimise kaudu järgima Kristust

26.08.2015 | | Rubriik: Jutlus

Ja istudes aardekirstu vastas, vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Ja paljud rikkad panid palju. Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu. Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: «Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.»
(Mk 12:41–44)
Meie kirikukalender on selle pühapäeva keskse teema võtnud kokku kahes sõnas: meie ligimene. Jeesus ütleb Matteuse järgi: «Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.» Jumala inimeseks saamine ei puuduta seega vaid väljavalituid ja erilisi. See puudutab kõiki inimesi – eostumisest ajaliku surmani. Kui Jeesus võttis enda peale meie patu, et kanda see ristipuule, siis samastab ta ennast kõigiga – kõigi langenud ja Jumalast taganenud inimestega, kogu inimkonnaga. Nii ei saa ka Jeesuse järgija kristlase jaoks olla inimest, kes poleks meie ligimene.
Langesime koos, pääseme koos. Jumalariiki ei saa keegi sisse minna üksinda. Jumalarahvas on perekond: vennad ja õed, kes ühendatud armastuse sidemega. Selle perekonna nähtavaks märgiks siin maa peal on Kirik – pühade osadus. Pühade osadus mitte selles mõttes, et Kirikusse kuuluvad inimesed juba oleksid kõik pühad, vaid selles mõttes, et kõik, kes kuuluvad Kirikusse, on ristimise läbi kutsutud pühadusele – kutsutud järgima Kristust, kes on püha, kes on üks Isaga. Pühaks teeb Püha Vaim. Tema tegutseb meis Jumala sõna ja sakramendi läbi, mida Kirik kuulutab ja välja jagab. Tema ühendab meid Pojas Isaga, kes on kõige pühaduse läte, kõige pühaduse allikas.
Jumalariigis on tundmatud sellised mõisted nagu individualism ja egoism. Inimese isiklik pääsemine, päästetud saamine saab toimuda ainult osaduses kogu üleilmse Kirikuga, osaduses Jumala rahvaga, osaduses Jumala perekonnaga, osaduses Kristuse ihuga. Osaduses nendega, kes on juba lõpetanud oma rännaku hästi, osaduses nendega, kes veel võitlevad. Palveosaduses ja -ühtsuses kogu üleilmse Kirikuga – alustades Jumala emast ja meiegi emast pühast neitsi Maarjast ja pühadest apostlitest, märtritest ja kõigist teistest pühakutest.
Tuleva pühapäeva Vana Testamendi lugemises ütleb kuningas Taaveti vanavanaema Rutt, Jeesuse esiema, oma ämmale: «Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal. Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!» (Rt 1:16–17)
Sellise otsuse teeb Rutt vabast tahtest, armastusest oma mehe ema Noomi ja Jumala vastu. Jumalarahva hulka kuulumine on vabatahtlik otsus – armastus saabki olla vaid vabatahtlik. Kolm­ainus Jumal, kes on armastus, ei sunni kedagi vägisi õndsaks saama. Kuid inimesearmastajana on ta Jeesuses omalt poolt teinud kõik, andnud endast kõik, et me saaksime õndsaks ja päriksime igavese elu. Meil on võimalus see ülim kingitus vastu võtta, usaldada ennast kõiges Jumala hoolde, elada tema halastusest ja armust. Just nagu too vaene lesknaine, keda Jee­sus oma jüngritele eeskujuks tõi. Lesknaine, kes andis kõik. Andis Jumalale kaks leptonit – oma ihu ja hinge.
Jeesus ei ülista siin lesknaise materiaalset vaesust. Ta ülistab tema usaldust ja armastust. Jumalikku ennastohverdavat armastust, mis annab endast kõik. Nagu Jeesus ristil andis endast kõik. Andis Isale, andis meie eest.
Armastus on Seaduse täitmine, kirjutab apostel Paulus. Jeesuse-aegsed kirjatundjad, Juuda rahva eliit, arvasid, et nemad täidavad Seadust. Jeesus aga näitab, et Seaduse täitmisest on nad veel väga kaugel. Vahetult enne lesknaise lugu hoiatab Jeesus rahvast: «Hoiduge kirjatundjate eest, kes tahavad kõndida pikkades kuubedes ja soovivad teretamisi turgudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja esimesi kohti võõruspidudel, kes neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitavad palvetused pikaks.»
Milles on kirjatundjate ja tolle lesknaise erinevus? Erinevalt kirjatundjatest oli lesknaine mõistnud armastuse salasust. Elu seadust, mis kokku võetud Jeesuse sõnades: «Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles.» Kirjatundjad elasid iseendale – nad otsisid oma nimele au, tegid kõike selleks, et silma paista, et endale lugupidamist ja kiitust teenida, vagad välja näha ja õiged olla. Nad olid vaesemast vaesemad. Too lesknaine aga polnud sugugi vaene, vaid tegelikult ääretult rikas – nii rikas, et ta ei pidanud midagi enam hoidma enesele. Aamen.
simson2 copy

 

 

 

 
Hüllo-Kristjan Simson,
Kärdla koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)