Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kutsutud ja seatud

30.10.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Reformatsiooni aastapäeva tähistamine pakub ikka ja uuesti võimalusi kristlike põhimõtete, usu ja kiriku olemuse üle mõtiskleda. Küllap aitab meid maailmavaate kujundamisel ja eluvundamendi ladumisel apostel Paulus, kes julgustab oma kirjas korintlasi: «… teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus» (1Kr 3:11). Kristuse käsul ja lähetusel kuulutavad evangeeliumi tema tunnistajad. Sellele missioonile on antud tõotus: «Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on soetud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.» (Mt 16:18–19)
Kaasaja oikumeenilises liikumises püütakse leida kirikute ühishuvisid ja koostöö võimalusi. Möödunud nädalal andsid luterlaste ja katoliiklaste ühiskomisjoni ja Luterliku Maailmaliidu esindajad Vatikanis paavst Franciscusele üle valminud dokumendi «Konfliktist osaduseni», milles käsitletakse mõlema poole õpetuslikke seisukohti reformatsiooni ajastul ning kirikute dialoogi praegust seisu.
Oma tervituskõnes ütles paavst muu hulgas: «Sügava tänutundega meie Issanda Jeesuse Kristuse vastu mõtlen ma viimaste aastakümnete paljudele saavutustele luterlaste ja katoliiklaste suhetes, mitte ainult teoloogilise dialoogi, vaid ka vennaliku koostöö vallas erinevates pastoraalsetes olukordades.»
Mitmete teiste teoloogiliste teemade kõrval on asjakohane mõtelda pastoraalsele tööle ja vaimulikule ametile ka meie kirikus. Usupuhastuspühal pühitsetakse piiskoplikus toomkirikus preestri ametisse neli hiljuti pastoraalseminari lõpetanut. Neid läkitatakse koguduse teenistusse kuulutama Jumala sõna ja jagama pühi sakramente.
Vaimuliku ameti olemust hinnatakse mitmeti ja nimetusigi on erinevaid. Mõnele võib tunduda võõrastav, et luterlikus kirikus on hakatud kirikuõpetajaid nimetama preestriteks. Aga just nii sätestab EELK põhikiri: «Vaimuliku ameti astmed on piiskop, preester (õpetaja) ja diakon.» Kui preestri astmel olev vaimulik teenib kogudust, siis kutsutakse teda koguduseõpetajaks. Kaplaniteenistuses oleva vaimuliku kohta sellist nimetust ei kasutata.
Üks vanem ametivend, kes oli läbi elanud vangilaagri aastad ja näinud inimeste ränki kannatusi, nimetas ennast ikka pastoriks. Mitte seetõttu, et usuasjade voliniku antud teenistusloale oli märgitud «pastor», vaid oma sisemise kutsumuse, usulise veendumuse ja hoiaku tõttu. Ta pidas ennast hingekarjaseks. Temale oli oluline, et vaimulik oleks inimesele inimene, oleks kogudusele karjane, kes jagab vendadele ja õdedele Jumala armuvahendeid. Kirikuõpetaja ja preestriameti olemust võttis ta kokku ühise nimetusega «karjane».
Pärast Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamist peeti vajalikuks akadeemilise hariduse saajatele, kes soovivad asuda koguduse teenistusse, osaleda veel täiendõppes pastoraalseminaris ja läbida mentori juhendusel aastane praktika koguduses. Hiljem on pastoraalseminar kõikidele vaimuliku ameti kandidaatidele kohustuslik, vaatamata sellele, kus on omandatud teoloogiline haridus. Sellel aastal lõpetas pastoraalseminari juba 18. lend ja aastate jooksul on koolituse läbinud 119 seminaristi, kellest preestriordinatsiooni saab nüüd 97. teoloogiharidusega vaimulik.
Kogudusepraktika õnnestumisel on oluline mentori julgustav ja asjatundlik juhendamine. Kuid siingi kehtib pedagoogiline tarkus, et kõiki oskusi ei ole võimalik õpetada, küll aga õppida. Individuaalne õpe ongi pastoraalses ametis möödapääsmatu. Isiklik aktiivsus, huvitatus ja suhtlemisvalmidus on heaks eelduseks koguduse teenimisel. Kuid märkama peab ka individuaalset võimekust, füüsilist ja vaimset pingetaluvust, konfliktsituatsiooni lahendamise võimalusi, häälematerjali kasutamise teadlikkust, juhtimisprintsiipe, seadusandlust ja palju muud.
Selleks, et saada tagasisidet, kutsub pastoraalseminar oma vilistlasi taas kokku. Loodame, et kutsed jõuavad kohale. Ammust mõtet, et tööle lähetatud vaimulikul oleks just esimestel teenistusaastatel vanema kolleegi nõuanne ja tugi, ei ole õnnestunud ellu rakendada. Isiklike suhete kaudu on abi ja julgustust ikka jagatud. Kuid iga täiendkoolitus, vaimulike kokkusaamised, ühised palve- ja osadushetked ning vaimulikud harjutused on jõuduandvateks hetkedeks preestriametis. Palvetage töötegijate eest, et nad oleksid ustavad ega väsiks. Kiriku Issand on neid kutsunud ja läkitanud maailma rõõmusõnumit jagama.

Soone,Einar

 

 

 

 

Einar Soone,
piiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)