Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kutsumus ja pühendumine

23.10.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Need ajad on olnud erinevad, millal kellegi kätte on antud käsk ja kutse saada Jumala tööpõllul külvajaks.
Meie hulgas on kõrges eas ametivendi, kes alustasid vaimuliku teed vabas Eestis, kuid pidid oma elutöö tegema hoopis teistes oludes, jumala- ja kirikuvastase riigikorra tingimustes. Usun, et minuvanustel ja noorematel oli otsuse langetamine mõnes mõttes lihtsam. Küsimus oli lõpuks ju üksnes selles, kas teenida nõukogude riiki või teenida Jumala riiki. Piirid ja valikuvõimalused olid selged. Tulevik ei tõotanud midagi roosilist, aga kutse oli tugevam.
Möödunud laupäeval tähistas kogudus ja vald, laiemalt võttes ka praostkond ja kirik tervikuna tänujumalateenistusega Kullamaa ja Piirsalu koguduse õpetaja Ants Leedjärve 25. ordinatsiooniaastapäeva. Ametivenna tähtpäeval tõstsin esile inimese usuelus ja eriti vaimuliku töös kahte olulist joont. Need on kuulekus ja ustavus. Ütleb ju apostel Paulus, et Kristuse sulaseilt ja Jumala saladuste majapidajailt nõutakse kõigepealt, et nad oleksid ustavad oma kutsujale ja töölesaatjale, see tähendab Issandale.
Vaimuliku ametiga seotud küsimused on tegelikult alati aktuaalsed. Soome kirikuõpetajate liidu ajakiri Crux on pühendanud sellele eriti viimasel ajal palju tähelepanu. Oleme otsustanud tõlkida eesti keelde seal ilmunud ja heakskiidetud juhised «Pastori kutse-eetika». Üks viimaseid teemanumbreid avaldab pealkirja all «Kutsumus ja kohustumine» terve rea artikleid, mis heidavad valgust naaberkirikus käivale mõttevahetusele. Ilmselt peaksime meiegi leidma aega ja jõudu, et nende küsimuste üle järele mõtelda.
Tänavu on meil ordineeritud viis uut kirikuõpetajat ja nad on saadetud tööle: kes kogudust teenima, kes vanglakaplaniks, kes vikaarõpetajaks. Pastoraalseminari kutseõppesse võeti vastu üheksa õpetajaameti kandidaati. Tahaks loota, et neist kasvavad meie kiriku tublid ja võimekad töötajad. Diakoniameti eksami sooritasid äsja kuus meest ja naist. Neid polegi nii vähe!
Vaimuliku kutsesobivuse määramisel püütakse hinnata tema eeldusi, võimeid ja kasvuruumi. Selle juurde kuuluvad omandatud haridus, teadmised ja kutseoskused. Võimekuse puhul hinnatakse kandidaadi suhtlemis- ja väljendusoskust, aga samuti tema huvi ja tahet ennast arendada ja täiendada. Kaalukeelt kallutab lõpuks vaimsus, mis avaldub pühendumises.
Käime teatud määral sissetallatud rada. Kuid küsimuseks jääb, kas see pagas, mis kaasa antakse, on asjakohane ja piisav. Kas väljaõppes on võetud küllaldaselt arvesse muutunud töökeskkonda ja koguduse vaimulikule juhile esitatavaid nõudmisi? Kas ta jääb tööd alustades oma ülesannete ja probleemidega üksi või leiab tuge ja juhendamist? Kui tugev on ta isiksusena, kes tahab ja suudab tegutseda kiriku püsiväärtuste kohaselt?
Need ei ole uued küsimused. Aga nende juurde tuleb vaimulike haridus- ja väljaõppesüsteemi arendades ikka uuesti tagasi tulla.
Jaan Kiivit, peapiiskop

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)