Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kutsest ei saa mööda vaadata

17.08.2007 | | Rubriik: Arvamus

Tänapäeva maailmas, kus «hea elu» tähendab harilikult mugavat ja tihti teiste kulul elamist, luksust ning priiskamistki, võib nii mõnelgi olla raske mõista, mis paneb kõrgharidusega inimesi kolima pealinnast, Tartust või Pärnust väiksematesse asulatesse, tihti suisa maapiirkonda (kus üsna viimase ajani polnud isegi korralikku Interneti-ühendust!), pühapäevast pühapäeva külmas kirikus missat pidama, vanu ja haigeid külastama, vahel ka kirikuteelt lund lükkama jne. Ja seda kõike harilikult märksa vähema kui riigi keskmise palga eest.

«Teenib õpetaja…» «Kaasa teenivad…» «Kogudust teenib…»

Sedalaadi fraasidega oleme kirikuringkondades küllap sedavõrd harjunud, et nende sõnade sügavamale tähendusele argiselt mitte suuremat tähelepanu pühendada. Et olen kohe-kohe siirdumas vaimulikuna teenima Põlva kogudust, palus üks kirikulehega lähedalt seotud sealtkandi inimene mul kirja panna ning ka ajalehe vahendusel jagada oma arusaama sellest, mida tähendab «teenida» kiriklikus kontekstis.

Niisiis… Teenimine. See sõna võib seostuda küllap nii leiva teenimisega (ja vahel ka ebajumala teenimisega, kui leib Jumala asemel esmatähtsaks saab) kui ka alamrahva hulka kuulumisega (lahterdamine, mille ilmekaks näiteks on ühe tuntud kohaliku tähtsusega poliitiku viited talle trahvi teinud ametnikule kui «lihtsale politseinikule»). Kirikutööd põhitööna tegija jaoks pigem viimasega – inimeste teenimisega Jumala tahte ja Kristuse jäetud eeskuju kohaselt.

Tänapäeva maailmas, kus «hea elu» tähendab harilikult mugavat ja tihti teiste kulul elamist, luksust ning priiskamistki, võib nii mõnelgi olla raske mõista, mis paneb kõrgharidusega inimesi kolima pealinnast, Tartust või Pärnust väiksematesse asulatesse, tihti suisa maapiirkonda (kus üsna viimase ajani polnud isegi korralikku Interneti-ühendust!), pühapäevast pühapäeva külmas kirikus missat pidama, vanu ja haigeid külastama, vahel ka kirikuteelt lund lükkama jne. Ja seda kõike harilikult märksa vähema kui riigi keskmise palga eest.

Milleks see kõik? Ent teisalt – milline oleks siis alternatiiv? Kristuses tõe leidnutena ei saa me ju enam elada «maailma» kaduvate kommete, väärtushinnangute ja himude kohaselt, sest teame, mis on tõeliselt oluline, püsiv ning väärtuslik. Me ei saa lähtuda ajalikule perspektiivile kohandatud kaalutlustest ning otsida midagi peale Jumala kuningriigi ja tema õiguse. Me ei saa otsida inimeste heakskiitu nende ja omagi hinge hinnaga (nt varjates evangeeliumi kartuses, et ehk meie sõnum ei meeldi neile). See oleks lühinägelik.

Küll aga saame me Jumala abiga pöörduda pattulangemise usaldamatusest («hea ja kurja tundmise» usurpeerimisest) ning olla Jumala teenistuses kogu oma südame ja hingega, kogu oma mõistuse ja jõuga – kõigega, kes me oleme ja mis meil on. Mida muud tähendab see armastus, millele Kristus meid kutsub ning millest isegi lääneriikide ketseritest kirikutegelased nii palju kõnelda armastavad?

Paar daami kuulsid kord, kuidas apostel Paulust nimetati pühaks Pauluseks. Neile meenus kusagilt piiblitunnist kuuldu, et kristluse algusaegadel kõiki kristlasi pühadeks nimetati. «Meie oleme ka pühad,» teatasid nad siis toonil, mis andis mõista, et Paulus pole millegi poolest nendest erilisem.

Tõesti, olemuslikult on iga ristitud usklik inimene püha Kristuses. Kuigi väliselt ei pruugi ta pale veel hiilata, on tõelisuses (vastandatuna ajaliku ilma näilisusele) aset leidnud suur muutus – vana, hukule määratud elu vahetamine uue ja igavese elu vastu, Jumala vaenlasest on saanud Jumala laps jne. Teisalt aga ei saa jääda pidama algusesse. Nagu lapse ilma sündides ei saa vastutustundlikud vanemad öelda: «Tehtud! Laps on sündinud. Enamat polegi vaja», nõndasamuti ei saa piirduda ka vaimuliku uussünni – ristimisega. On ju ristimine oma olemuselt (Mt 28:19–20) osa jüngrikssaamise protsessist, millega peab – kui just pole tegu surivoodil hädaristimisega – kaasnema kõige selle õpetamine, mida Jeesus on käskinud: Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast armastama.

Ja nagu vanematelt istuma-astuma, rääkima, lugema ja kirjutama õppinud lapsest peaks kasvama täisväärtuslik ühiskonnaliige, nii on ka igaühega, kes ristimises on saanud Kristuse ihu liikmeks. Iga kristlase elus peab väljenduma see armastus, mis – nagu Issand meile näitas – on valmis armastatu heaks kõigest loobuma. Ka selles tähenduses on iga kristlane kutsutud saama pühakuks! Hea, kui meilt ei nõuta vägivaldse surma suremist armastuse pärast. Kui palju enam siis peaksime aga olema valmis armastama oma elus näiliselt väiksemais asjus?!

See ei puuduta ainult vaimulikke (aga see puudutab ka vaimulikke!). Ükski, kes tahab ausaks jäädes end kristlaseks pidada, ei saa mööda vaadata sellest kutsest¹. «Kus on halastus ja armastus, seal on ka Jumal. Kristuse armastus kogub meid ühte,» need Suure Neljapäeva kirikulaulu sõnad annavad meile edasi küllalt palju ka kiriku olemusest ja sellesse kuulumise tähendusest. Kristuse armastus – nii see, mis on meid juba enne armastanud (Rm 5:8) iseenda alandumise ja elu hinnaga, kui ka see, mis meie (kristlikus tähenduses) hea elu ja teenimise kaudu tahab meid ümbritsejaid ja ümbritsevat õnnistada. Jumala auks ja hingede päästeks.

Toomas Nigola,

Põlva koguduse õpetaja

 

¹ Kaasaja juhtimisteoreetikud armastavad palju rääkida väljakutsetest. Jeesus esitab omadele samuti väljakutse – kutse välja pimeduse maailmast Jumala ime-lise valguse kandjateks.

Üks kommentaar artiklile “Kutsest ei saa mööda vaadata”

  1. Külaline ütleb:

    Mida peab küll tegema teenija, kui kogudus pakub talle 1500.- EEK. kuus ilma elamispinna võimaluseta?

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)