Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kutse ühendusele palve läbi

12.05.2004 | | Rubriik: Jutlus

Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest.
1Tm 2:1-6a

Kogu kristlik kirik ja maailm, kus elame, seisab Kristuse käsu all: «Palvetage!»
Õieti on selle käsu tõsiselt võtmine üks kindlamaid tunnuseid, et usku ennast on tõsiselt võetud. Nii on see käsk ja kutse universaalse ja kõikehaarava iseloomuga. Täitmiseks küll vaid kristlastele, katab siit tulenev õnnistus siiski kogu maailma kõiki inimesi.
Ükskõik, kas palvetaja keskendub Jumala ette anumisteks, eest- või tänupalveteks, ükskõik, kuidas tema kahekõne Isaga välja kujuneb, aga pidagu ta silmas, et ta pole siin maailmas üksinda, vaid kaasvastutaja paljude eest.
Jumalal ei ole lemmikuid. Tema heldusest saab osa igaüks. Nii pole meilgi õigust omada inimeste seas huvigruppe, kelle pärast rohkem palvetada. Pole meie asi otsustada, kes õnnistust ja abi väärivad ja kes mitte. Rohkem kui meie õiglast kriitikat, vajavad inimesed ka tänapäeva maailmas meie eestpalveid.
Lihtsustatud mustvalge printsiip võib inimelu käsitlemisel kõlvata küll Ladina-Ameerika teleseriaalide puhul, mitte aga meile, kes me oleme läkitatud kõige erinevamate inimkihtide, -gruppide ja arusaamade vahele sildu ehitama. Palvesild, mis kannab meid ja mida mööda Kristuses oleme juhitud nii Jumala kui ka üksteise juurde, on tegelikult jätk suurele ülestõusmisele ja samas osasaamine tõotatud nelipüha imest. See suunab meie pilgu Loojale, kes oma elava Vaimu on puhunud igasse inimesesse.
Erilise tähelepanu alla võtab apostel selle palveteema, mis meil sageli ununema kipub või mida oma raske mineviku tõttu isegi teadlikult vältinud oleme. See on palvetamine «kuningate ja kõigi ülemuste eest».
Oleks vale küsida, kas nood tegelased on üldse meie palveid väärt või mitte. Kõik väärivad meie palveid, sest Kristus on ristil kõigi pärast palvetanud. On kahju, et oleme lähiminevikust tänapäeva kaasa võtnud umbusu oma riigijuhtide vastu, arvestamata seda, et kui rahvas oma juhtide pärast ei palu, kes siis paluma peab. Ühendagem siis oma palved ka nende pärast, kes Toompeal, Stenbocki majas või Kadrioru lossis, aga nüüd juba ka Brüsselis istuvad. Kas sellest lähtub alati just «vaikne ja rahulik elu», nagu Paulus seda kättesaamatu unistusena endas kandis, aga «jumalakartuses ja väärikuses» võime siis oma saatust Jumalalt vastu võtta ometi ja mõelda, et kristlasel on paremad ajad alati ees.
Meie ülesanne ei ole enam taastada keskaegset kirikuriiki ega ennistada kunagist riigikirikut, meie palved ei too ilmselt tagasi ka rahvakirikut oma aus ja hiilguses. Küll aga «on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis», kui palvetame oma rahva ja valitsuse pärast selle mõttega, et «kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele».
Olgem siis selle nimel niihästi lepitajad kui rahutegijad. Kokkuliitvad palvesillad avavad uksi Jumala tahte teostumisele, tema tõe tunnetamisele ning päästva armu vastuvõtmisele.
Kui apostel nüüd veel Jumala ühtsust ja ainsust rõhutab ning seda, et Tema juurde vaid Kristuse kui ainuvõimaliku vahemehe kaudu pääseme, siis tähendab see inimliku minakeskse tahtmise allutamist jumalakesksele tahtele, oma käe usaldamist Jeesuse kätte.
Meid lunastades ei lasknud Jeesus end risti lüüa üksnes kui Jumala Poeg, vaid ka kui inimene. Sama kehtib ülestõusmise kohta. Jeesuse ülestõusnud ihu oli inimese ihu. See viitab inimese uuele loomisele Jumala poolt. Vahemees Kristus Jeesus meie ja Jumala vahel kirgastab meid uude, jumalatahtelisse ellu.
Kõik inimihus loodud olendid väärivad seda uut elu, millele lihaks saanud Jumala Poja vahendav töö on aluse rajanud.
Ja selle vahendava töö üks lootustandvamaid omadusi on, et nõnda kanduvad meie palved Jumala ette ja loovad uusi sildu inimeste vahel.
Ärme väsime palvetamast. Aamen.
Kalle Mesila,
Tartu Peetri koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)