Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kutse Jumala riiki

09.06.2021 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Jeesust ei järgita nii, nagu meie tahame ega pelgalt oma otsuse kohaselt. Kogu inimese igatsus Jumala järele on Jumala enda Püha Vaimu töö. Mõnigi arvab, et on selle otsuse ise langetanud, aga on varsti kogenud selle otsuse proovilepanekut. Iseendast loobumine, oma soovidele ja eelistustele ei ütlemine on tavaliselt raske ja pikk vaimuliku küpsemise protsess. See on nagu savi pottsepa käes, mida voolitakse. Inimene võidakse selle protsessi alguses eraldada kõigest, mis teda enne on ümbritsenud, ja kõigist, kellega ta on olnud seotud. Kui ta on läbi proovitud, antakse ta tagasi kõigile ja kõigele, kus Issand saab teda kasutada.

Kui anname kogu oma elu Jumala kätte, võime uuel moel taas leida ka oma lähedased ja sõbrad, kodu ja kodumaa, saame hoolitseda oma vanemate elupäevade ja nende kristliku ärasaatmise eest. Liigselt innukate vastandiks on pikaldased, kes kuidagi ei saa oma endise eluga lõpparvet teha, vaid ikka vaatavad üle õla endise elu peale tagasi. Looja on loonud meile silmad eesoleva vaatamiseks. Sellised on ka ususilmad. Apostel ütleb: „Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole“ (Fl 3:13).

Evangeeliumi lugedes ja kuulates võib imestada, et Jeesuse järgijate hulk kõigest hoolimata kasvas, mida lähemale ta Jeruusalemmale jõudis. Tema kutsele on inimese südames alati vastuvõtlikku pinda. Jumal on loonud meie sisse tühimiku, mida üksnes tema saab täita. See inimsüdame igatsus on nii meie kui kõigi inimeste võimalus.

Anti Toplaan

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)