Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kustumatud soovid: olla kasulik oma kodule, perele, kodumaale, lihtsalt oma rahvale

05.01.2011 | | Rubriik: Arvamus

«Roomas ja selle lähedal Tusculanis oli kõnemehel, kirjamehel ja poliitikul Cicerol (106–43 e.m.a) ja teistelgi ülikutel villad.
Üks Cicero teostest on pealkirjastatud «Vestlused Tusculanis» («Tusculanae disputationes»). Need on vestlused ja arutlused oma aja asjadest: moraalist, poliitikast, majandusest, ajaloost, käitumisest.»
Niimoodi alustasin tosin aastat tagasi üht oma kirjanduslikku laastukest «Disputationes». See kirjeldas vaidlusi kahe venna vahel, kellest üks oli vihane riigiametnike tegevusetuse ja ka tuimuse üle, teine vend aga rahustas, et riik on ju veel noor ja vaene. Kummaline, nüüd on tollest ajast üle tubli tosina aasta möödas, riiki ei pea vaeseks isegi valitsevad erakonnad, aga üks vendadest rahustab ikka toda vihasemat nii: «Riik ei ole veel valmis, kõike ei jõuta, riik ei ole veel rikas…»
Ilmselt mõistab üks vend paremini ühte Eestit, teine vend aga teist Eestit. See, kes ütleb, et kahte Eestit ei ole, lihtsalt ei tunnista olemasolevat, ei taha näha, keerab pea kõrvale.
Siiamaani ei taha üks eestlane märgata teist eestlast, eriti hättajäänut. Teine vannub saali ees maapõhja punaseid ja musti diktaatoreid, aga ei julge sõnaga või sulega taunida diktaatori tõmmatud riigipiire, mille veeres itketakse siiamaani.
Lendlauseks sai ütlus, et vaesust pole mõtet jagada. Ent kui rikkust inimlikult ei jagata, siis ei saa me ühiskond vaesusest mitte iial lahti. Kui õpetaja oma teadmisi ei jagaks, vaevalt siis õpilased areneks. Korrati toona, erastamise ajal vägagi tihti: «Riik ei ole hea peremees, ei ole …» Korratakse siiani. Ja nii nad, veenjad, saavadki isiklikku omandisse kuldmune munevaid kanu. Aga milleks meile siis riik?
Silitades lehmakest sarvede vahelt, mõtlesin karjapoisina, miks küll sünnib nii kurje inimesi, kes teisi Siberisse saatsid. Oli aeg, kui inimesi hakkas Siberist juba tagasi tulema. Nii mäletan unistust sellest, et kahekümne aasta pärast ei ole maailm enam tige, vaid sõbralik, helge. Lapsemeel seostas teaduse ja tehnika arengut südameharidusega ning ei mõistnudki märgata inimloomuse kurje külgi.
Cicerost veel nii palju, et ta kordab ka üht enne teda elanud luuletaja Pacuviuse väljendit: Kus (aga) hea, sääl on kodumaa (Ubi bene, ibi patria). Kas nüüd, kaks tuhat aastat hiljem, pole enam neid, kes raha eest kodumaa jätavad? Teinekord mitte isegi kehaliselt, küll aga hingeliselt. On neidki, kes teevad seda äärmises hädas. Kuid kas pole meil selliseidki, kes mitte üksnes ei jäta, vaid koguni reedavad? Sama vanad kui nood eeltoodud väljendid on ka inimese soovid olla kasulik oma kodule, perele, kodumaale, lihtsalt oma rahvale, oma kodulinnale, kodukülale.
Need soovid, mida soovisin lehmakest, meie toitjat, sügades, olid siirad. Olid soovid rahva kestmiseks, enda ja meie kõigi üllamaks, julgemaks, ausamaks muutumiseks. Uskumatult palju rahvusi on ajaloo julmades keeristes hävinud, aga näe, soovid ujuvad siiamaani aegade pinnal ja annavad endast märku meile, praegustele.
Kakskümmend üks aastat tagasi kirjutasin luuletuse «Ja mitte iseenda eest ei pea muretsema». Aastaid hiljem leidsin, et nii on öelnud juba apostel Paulus: «Sest keegi meist ei ela iseenesele …»
Ilmar Vananurm

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)