Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kust algab laulu lugu?

10.08.2011 | | Rubriik: Arvamus

Möödunud aasta lõpul potsatas meie kodusesse postkasti ühe tuntud avaliku elu tegelase saadetud jõulukaart. Seda lugedes avastasin, et tegu ei olnudki jõulukaardiga. Pühadetervitusena mõeldud saadetis uppus poliitilisse korrektsusesse ning ei sisaldanud muud rõõmustavat soovi peale selle, et kodanik oli võtnud aja, et sellele alla kirjutada.
Olen oma elu jooksul leidnud küll hulga igavikulisi sõnumeid sealt, kust seda oodatagi pole osanud, ning nii mõnigi kord on pealesurutud nännutamine kristlikus võtmes minus tõsist empaatilist kohmetust tekitanud. Maitse asi, eks ole.
Jälgin huviga, kuidas käib meie laulupidude käsi (et mu rahvatantsuoskused on suhteliselt pistelised ja veidi roostes, siis on tantsupeod jäänud tagaplaanile).
Laulupeost on saanud paleus, võiks isegi öelda, et religioosne objekt või subjekt. See oleks nagu meie ühine asi, mille nimel harjutades vaeva näha, korraldada ja innustuda. Võimalus tunda end teistega võrdselt, nagu lisas üks kolleeg. Identiteedi kese.
Nüüd juba lapsevanemana koolinoorte laulupeol publiku seas istudes tundsin kõrva paitamas laule ja üldist repertuaarivalikut, mille sõnum jättis ruumi edasi mõtlemiseks ja otsimiseks neile, kes seda vajavad, ning kinnituseks neile, kes end arvavad kohal olevat.
Hulk imagolooge ja psühholooge on kirjutanud raamatuid sellest, kuidas tänapäeva pealtvaatajast (ka jalgpallimatšide publiku näitel) on saanud põhitegija, see, kes nõuab austust, tähelepanu, sooja aplausi ja prožektorite sära.
Et laulupeol staare kuigi palju pole, jääb loota, et ühised rõõmsad rahvalainetused nii kaare all kui mäe peal olijad kokku liidavad.
Tundsin ka huvi, kui palju viimasel koolinoorte laulupeol oli otseselt kirikute või kogudustega seotud või eeldatavalt vaimulikku pidet omavaid koore. Neid oli täpselt 10.
Kui siia juurde lisada, et EELK 166 kogudusest ei oma ühtki muusikakollektiivi tervelt 78, siis on küll mõnikord uitmõte peas, et meie igavikulised väärtused on alles ainult retoorikas.
Siinkirjutaja arusaamist mööda on inimesele hea ja tema terviklikule olemisele omane ka vertikaalne orienteeritus, kui nii võib öelda, ehk siis usk ja veendumus Jumala olemasolus ning suhtlemine kaasinimestega sellelt pinnalt.
Niisiis võiks vastata küsimusele, kust algab laulu lugu, tuntud lastejutuga teemal «Keda leiva eest tänada». Teate ju küll – sööja tänab leiva eest selle valmistajat, see omakorda tänab jahu eest veskimeest, veskimees tänab vilja eest põllumeest ja põllumees tänab Jumalat.
See on nagu teelolemine, kus vastused meid ometi pärale viivad. 1870-80ndatel on Viljandimaalt teada teinegi teelolemist toetav lugu:
Lähme teeda tipulista, / maada maksakarvalista, / lähme seda teeda mööda, / seda raiutud radada, / kust on Jee­sus enne käinud, / enne käinud, muiste läinud, / halleluuja haigutanud, / püharisti ringutanud, / Maria ööd maganud!

Mari Paenurm
,
Eesti Kiriku toimetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)