Esileht » Arvamused » Arvamus »

Küsimus ilma lõpliku vastuseta

04.11.2009 | | Rubriik: Arvamus

Ei oska öelda, kui paljud ajalehe Eesti Kirik lugejatest loevad ka ajakirja Eesti Loodus. Ajakirja septembrinumbris on avaldatud Treffneri gümnaasiumi filosoofia- ja religiooniloo õpetaja Toomas Jürgensteini arvustus ameerika literaadi David Millsi (1959) raamatule «Ateistlik universum», mille tõlke Raul Jaansonilt (1976) avaldas kirjastus Noria Books 2008. aastal. Originaali esmatrükk ilmus 2004. Tõlkele on kirjutanud eessõna Tartu ülikooli korrastamata süsteemide füüsika professor ja tahkiseteadlane Jaak Kikas, teoloogilise kommentaari on lisanud Usuteaduse Instituudi lektor ja Tartu ülikooli teadur dr Urmas Nõmmik (1975), kes kuulub ühtlasi Uku Masingu kolleegiumisse. Toomas Jürgensteini arvustus kannab pealkirja «Ühest ateistlikust usuraamatust».

Vaatenurgad ja otsevaated
Toomas Jürgensteini arvustus annab põhjust tulla tagasi küsimuse juurde, mis on pedagoogikas igivana, õieti igavene. Üldisemal kujul võiks teda sõnastada nii: kuidas mahutada mingi aine (näiteks keemia) avatud ruum ära õppetundide ja programmide lõplikusse ruumi? Konkreetsemaks minnes – kui palju peab füüsikaõpetaja selgitama koolis teistsuguseid kui füüsikas vaatekohti universumile ning kui suurel määral tuleb usuõpetajal tunda füüsikalist maailmapilti ja maailma füüsikaliselt ajaloolist ehitust?
Meie klassil nüüdses Rahumäe põhikoolis ja Gustav Adolfi gümnaasiumis vedas. Põhikoolis sooritasime kõik nõutavad katsed, eriti elektri ja vedelike vallas. Keskkooliastmes pandi meid hoolega arvutama. Meile õpetati ainelise, see tähendab teaduse vahenditega prognoositava ning kontrollitava maailma aluspõhja. Eeldades vaikimisi, et korralikult läbitöötatav aluspõhi suudab kanda mitmesuguseid arendusvõimalusi.
Kuidas käituda aga siis, kui usuõpetaja koht jääb gümnaasiumis vakantseks ning ainuke, kes teda oma koormuse tõttu asendada saaks, on kohalik füüsikaõpetaja? Otsevaates näeb noor inimene pilvitul ööl tähistaevast kui osa universumist, kuid millise aine tunnis seletatakse talle ära just newtonlik vaatenurk, mis universumi suhtes tunnistas ka astroloogiat? Niisiis tuleb eristada, mida peab teadma kindlasti ja mida on kasulik teada tolle «kindlasti» kõrval.

Kas Wien ise või lood Viini metsadest?
Me ei ole nii rikkad ideaaliks, kus õppevahendeid universumi kohta leidub igale vanuserühmale. Meie miinimumgi on kallivõitu – et iga aine kohta leiduks raudvara, mille omandamise järel oleks vale öelda, et «koolis meile seda ei õpetatud». Toomas Jürgenstein puudutab oma arvustuses probleemi, mille teravus kasvab. Tegelikult ei tohiks koolis üksikute ainete õpetamine rääkida omavahel mööda või üksteisele vastu.
Kummatigi tuleb seda ette väga tihti, kusjuures mitte alati pole süüdi õpetaja. Mitte üheski Eesti koolis pole võimalik õpetada ateismi, sest puudub algelinegi õpperaamat. Küsimuste ring, mida ta peaks haarama, oleks samas üsnagi avatud. Näiteks eetika teisitimõtlejate suhtes. Või sallimatus ehk intolerants. Või ilmalikkuse algus. 
Võtame vormiliselt lihtsama näite, inimese füsioloogia õpiku lihtsurelikule. Tartu ülikooli kauaaegne füsioloogiadotsent Peet-Henn Kingisepp on kirjutanud õppevahendi «Inimese füsioloogia» (4. tr 2006). See õpik on populaarne väga laia lugejaskonna hulgas, kust puudub ainult üks rühm – nimelt need, kes on ise haiged. Ta sobib neile, kes juba on otsustanud arstikutse kasuks. Tartu Tamme gümnaasiumi õpetaja Urmas Tokko on kirjutanud inimese füsioloogiast õpilasele hea ja jõukohase ülevaate õpikus «Bioloogia. Koduõpetaja» (2009), kuid – mitte füsioloogia all! Ent teoloogilist vaatekohta ta tunnistab ja ka avab selle. Lähte gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Helle Järvalt omalt poolt on avaldanud raamatu «Bioloogia lühikursus gümnaasiumile» (3. tr 2009), mis on mõeldud konspektiks enne riigieksamit. Peatükk 10 «Elu päritolu» ütleb selgesti, et tänapäevases teaduses valitseb seisukoht, mille järgi elu tekkis Maal elutu aine arengu tulemusena. Kas siit peab järgnema, et teoloogia ei olegi teadus? Või et ta on teadus vaid sedavõrd, kuidas teadlane täidab oma usulisi kohustusi?
Wien ise tähendab siin inimest ennast. Lood Viini metsadest on õppekirjandus. Teatud määral on see ka teaduse rahvusliku suutlikkuse küsimus.


Peeter Olesk,
kirjandusteadlane

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)