Esileht » Arvamused » Kolumn »

Küsimisest ja vastamisest

29.11.2006 | | Rubriik: Kolumn

Tiina Jõgeda Eesti Ekspressist tutvustas ühes oma hiljutises artiklis pealkirjaga «Vanamees pilvelt kolis paremasse oimusagarasse» uurimusi, mille järgi aju mandelkehas paikneb n-ö Jumala-piirkond. Ta tõi näiteid nn neuroteoloogidelt, kes on jälginud seda, kuidas katsealused jõuavad neurofüsioloogiliste mehhanismide abil ekstaatiliste elamusteni.

Jumal võib asuda isegi tabletis, nagu näitasid katsed kahekümne protestandist teoloogiatudengiga, kellele pärast psilotsübiini (aine, mida sisaldavad ka hallutsinogeensed seened) manustamist tundus veel pool aastat hiljem, et «nende usk, religioossus on süvenenud ja suhtumine maailma positiivsem». Jõgeda tõdeb lõpuks, et sellised uuringud ei kinnita ega lükka ümber Jumala olemasolu.

Ka kirjanik Olev Remsu viitab usu ja Jumalaga seotud probleemidele (küll lähtudes majandusest), lahates Sirbi artiklis «Omandiiha kui uus religioon» uut ja juba legendaarset dokumentaalfilmi «Müümise kunst». Ta võrdleb müügimehi ja pastoreid, pühakoda ja müügisaali, mainib, et Elva baptistikiriku kaudu aetakse võrkturustuse asju jne. Ta tõdeb filmist tõukudes õigustatult: «Omand ongi uus kultusobjekt, omanditunne religioon, ja kahtlemata meeldib see inimestele rohkem kui enesesalgamine, mida õpetab piibel».

Ta küsib, jäädes ootama usuinimeste reaktsiooni: «Huvitav, kas nad süüdistavad Maimikut ja Kilmit sõjakas ateismis või vastupidi, tänavad usuelu viltulaskmiste paljastamise eest?» Ilmselt võiks siingi lugeja või vaatajana nentida, et ka sellised uuringud ei kinnita ega lükka ümber lõpuks Jumala olemasolu.

Ometi on mõlemad ülaltoodud küsimised oluliseks märgiks, et nõudlus selliste küsimuste vastuste järele on ühiskonnas tegelikult pidevalt olemas. Võidakse ju vastata, et eks inimene koosneb konkreetsest kehast ja kogudus eksisteerib ju teda mõjutavas keskkonnas, mis siin nüüd nii imestada.

Ka usklik võib tahta vahel imetabletti, pikemas lõikes ilmselt ka rikkaks saada, see on ju päris inimlik… Aga on selge, et mingi suurem küsimus jääb ikkagi õhku ja nõuab vastust.

Väidaksin, et mingil kombel vastatakse sellistele küsimustele sügavamal viisil tegelikult kogu aeg. Eelkõige teevad seda oma vahenditega ja endale sobival ajal usuinimestest intellektuaalid.

Näiteks ilmus sel aastal eesti keeles ungari kirjaniku ja hermetisti Béla Hamvasi särav ja sufilik teos «Veini filosoofia». Pealkiri ja raamatu kujundus mõjuvad petlikult kerglasena, tegemist on ühe parema esseistlikku laadi raamatuga, mis kunagi siinmail ilmunud.

Aga esimene lõik teosest peaks juba ütlema kõik neile, kes on tõesti valmis suurtele küsimustele kohaseid suuri vastuseid kuulma. Hamvas kirjutab: «Otsustasin, et kirjutan palveraamatu ateistide jaoks. Meie ajastu viletsuses tundsin ma kaasa kannatajatele ja sel moel tahan ma neid aidata. Mulle on selge ülesande raskus. Ma tean, et seda sõna, Jumal, ei tohi välja öeldagi. Temast peab rääkima kõiksugu teiste nimedega, nagu näiteks suudlus või joobumus või keedusink. Põhinimeks olen valinud veini.»

Image
Paavo Matsin

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)