Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kus sa oled?

09.02.2005 | | Rubriik: Jutlus

Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: «Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?» Ja naine vastas maole: «Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!» Ja madu ütles naisele: «Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.» Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid end alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehed kokku ning tegid enestele põlled. Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid end Issanda Jumala palge eest rohuaia keskele. Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: «Kus sa oled?»

(1Ms 3:1-9)

Patulanguse lugu kuulub kindlasti üheks inimeseks olemise baastekstiks, mis kannab endas sügavamat, tavajutustust ületavat lugu. On olemas asju, mida ei saa edastada lihtsa kirjeldusena, kuidas nii juhtus, vaid läbi müüdiloome on võimalik heita valgust, mispärast on lood praegu sellised. Inimese languse lugu proovib meieni kanda üht olulisemat tõdemust – miks inimene on just selline, nagu ta on.

See on tunnistus: jah, inimene kannab endas jumalasarnasust, kuigi see võib olla äratundmatult teisenenud. Jah, me peame tegema valikuid ning meis on südametunnistuse kaudu aimdus heast ja kurjast. Me tõesti langeme ja tõmbame teisi endaga kaasa ehk teisisõnu – meis on alatine kahtlus, et äkki mulle antud osa ei ole piisav ja ehk on võimalik «mängida suurematele panustele».

Headus ja kurjus on elusaks olemises nii keskne teema, et kuri, mis osalt on paradiisis justkui võõras, on ennast ilmutanud ootamatult kavalaimana loodute seas. Sellesse on kätketud nii nõiduslik võlu, ettenägelikkus kui ka pahaendeline jõud, mis suunab inimest pettusele, üleastumisele, süüdistamisele ja häbile. Ehk ongi inimese valikuvabaduse juures ainuvõimalik tunda kurja jõudu, valides kuulekuse ja teenimise asemel midagi muud. Näib, et inimese teadmatus heast ilmneb kokkupuutes kurjaga. Augustinus arutleb: «Ehkki kurjus – kuna ta on kuri – ei ole hea; samas see, et nii headus ja kurjus on olemas, on hea. Sest kui poleks hea, et kurjus on olemas, poleks kõigeväline Jumal lasknud tal olemas olla.»

Süües puu vilja, ei võitnud inimene ei head ega kurja, vaid pigem kaotas hea ning tekkis teadmine kaotatust. Seda sümboliseeribki alastiolek, mille keskmeks on suutmatus seista Jumalaga silmitsi. Paulus kirjutab sarnase mõttekäigu 2Kr 5:2-3: «Sellepärast me ka ohkame igatsedes kaetud saada taevase eluasemega, ometi nõnda, et meid kaetult kord ei leitaks alasti olevat.» Inimene teadis ennegi, et ta on n-ö psüühiliselt või hingeliselt Jumala ees paljas, kuid siin on see peidetud sügavamale. Soovides katta oma sisimat alastust, et on Jumalat alt vedanud ja alla andnud ning pole suutnud kanda usaldatud vastutust, kokkulepet, tahab inimene peitu pugeda. Peituda ja katta ennast üleni, sest nad kartsid Jumalat. Neil polnud riideid ja see päädis abitu katsega katta end kõlbmatu materjaliga – viigilehtedega.

Inimesest, kes enne võis üllalt käia koos Jumalaga, olles aia hoidja ja harija, on saanud põgenik ja enda peitja. Ometi annab Jumal veel ühe võimaluse ja kutsub inimest: «Kus sa oled?», pannes ta olukorda seista palgest palgesse, mis annaks võimaluse näidata oma kahetsust ja tunnistada süüd. Kuid inimene ei tulnud välja. Jesaja konstateerib Jumala-poolset kutset ja inimese käest lastud võimalust kui pettunud tõdemust: «Ei ühtki, kes hüüaks appi Sinu nime!» (Js 64:6).

Vastupidiselt ootusele ja küsimusele süüdistab Aadam Jumalat, et Ta andis sellise naise, naine omakorda madu. Inimloomuse kavalus on põhjendada oma valesamme ja eksimusi, leides süüdlasi ja põhjuseid, mis justkui väljuvad ta vastutusalast.

Tulemus ei lase kaua oodata, sest head ja kurja ilma Jumalat tundmata ei saagi kogeda ei hea ega kurjana, vaid vaeva, kannatuse ja valuna. Valu ei ole siin niivõrd füüsiline sünnitusvalu, vaid pigem elamise viletsus, kannatus. Heebrea keeles on see atsab ja sama kasutatakse naise ja mehe puhul, viidates elamise kannatusele, rügamisele, vaevanägemisele ning sarnaneb sõnale ets ehk `puu’, vihjates hea ja kurja tundmise puule.

Tuhkapäev ja paastuaja algus on ühe teekonna algus, aeg julgeda tunnistada Jumalale oma piiratust. Me piirame ja varjame end omatehtud müra ja tühisuse «kaunisse aeda». Peidame end argusest iseendaga silmitsi jääda ja küsida: milleks ma olen. Samas kannab just praegune hetk endas kutset: kus sa oled. Kas meis on julgust kuuletuda Jumala kutsele, heita endalt kõik, mis edasiminekut takistab, et saaksime riietuda Kristusega, mis inimesele, alastiolijale, on valmis pandud.

Arho Tuhkru, Põltsamaa koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)