Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kus on kurva kodu?

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /


Kristjan Luhamets.

Aeg-ajalt ei tea me üldse, mida selle hoonega peale hakata: Risti vana koolimaja aastast 1929, nägus puitehitis Põhja-Eesti mändide all. Jah, me ise ostsime ta lootuses rajada sinna väike hubane diakooniakodu, kus meie eakad saaks kodukandist lahkumata väärikalt vananeda. Väljavaade elada oma elu viimased aastad samas majas, kus lapsepõlves koolis sai käidud, tegi neile nii palju rõõmu. Ent unistuseks see jäigi, sest hooldekodudele esitatavad nõuded teinuks maja ümberehitamise nii kalliks, et mõistlikum olnuks see maha lammutada. Nõutult seisime toona Jumala ees, sest meie ilus ja hea plaan ei saanud teoks. Mis on siis Tema tahtmine? Kuidas või keda saab see maja teenida?

Kui Süüria sõda põgenikevoogude näol otsapidi Euroopasse jõudis, saime aru, et see paik võib olla turvaliseks sadamaks inimestele, kellele me varem mõeldagi ei osanud. 2016. aastal võtsime oma vanasse koolimajja vastu esimesed pagulased, Damaskusest pärit kahelapselise perekonna Ansseeri. Nad on tänaseni siin, nüüd juba koos kolmanda, Eestis sündinud Taljaga. Oma headuse ja soojusega on nad olnud kogudusele suureks õnnistuseks. 

Ent vana koolimaja on meile jätkuvalt peavalu valmistanud. Tõsi, majas tegutseb Sõbra tuba, koguduse suur ja rikkaliku valikuga taaskasutuskeskus, mis pakub rõõmsat tegevust ja osadust siinsetele pensionäridele. Koolimajas on peavarju leidnud paljud meie omakandi hädalised, sest sotsiaalpindu napib. Aga hädavajalik kapitaalremont käib kogudusele kaugelt üle jõu: omaaegne valtsplekist katus vajab väljavahetamist, korstnapitsid ümberehitamist, enamik ahje tuleks välja lammutada ja uued ehitada. 

Jõuame vaevalt otsustada, et loobume edasisest remondist ning konserveerime maja tuleviku tarvis, kui algab sõda Ukrainas. Taas häving, taas tapatalgud ja põgenikevood. Ja jälle on selge, et seda maja on vaja. Kümned koguduseliikmed käärivad käised üles ning asuvad kortereid remontima. Töötunde on pea võimatu kokku lugeda. Ja uued elupaigad saavad valmis. 

Kusjuures me oleme kõike seda korra juba teinud: mobiliseerinud oma jõud, teinud kiired remondiplaanid, koostanud veebipõhise tabeli, et panna kirja kõik, mida võib vaja minna peredel, kes on pidanud kogu oma senise elu seljataha jätma ning paari kohvriga tundmatusse siirduma. Tabelisse panevad end kirja nii tuttavad kui tundmatud: kes toob narivoodi, kes kirjutuslaua, kes veekannu, porgandid või padja. Inimeste hool on liigutav. Ühendust võtavad ka need koguduseliikmed, kellega on side viimastel aastatel nõrgaks jäänud. Üht-

äkki ilmuvad nad välja, toetavad ja tegutsevad. 

Diakoonia on tõeks elatud evangeelium. See on väga selge ja konkreetne rõõmusõnumi kuulutus. Ning nõnda on see väga selgelt ka misjon. Risti koguduses on aktiivseid kristlasi, kes astusid esmakordselt üle kogudusemaja lävepaku 2016. aastal, kui valmistusime Süüria pagulaste vastuvõtuks. 

Toona tituleerisid nad end ateistideks, kes tulid kohale üksnes sellepärast, et neile läks väga korda see, mida me tegime. Pool aastat hiljem olid nad leerikoolis. Nüüd näeb neid ühtepuhku kirikupingis ja armulaual. Teekond Jumala juurde võib saada alguse lagede pahteldamisest. Ka pahteldamine võib olla armastustegu. 

Pahteldamine, värvimine, tapeedipanek ja toiduainete varumine toimub mõistagi eelkõige põgenike abistamiseks. Ent nagu igasugune abistamine mõjub see teraapiliselt ka meile endile. Uudised Ukrainat tabanud sõjakoledustest ning kurjuse hävitustööst mõjuvad halvavalt ning masendavalt. Võimalus midagigi ära teha, millegagi kasulik olla, pisutki neid inimesi aidata – ning teha seda üheskoos oma kogudusega – on olnud abiks ka meile. 

Tõsi ta on, et vabatahtlike tegevuse koordineerimine on aja- ja energiamahukas. Ent see tasub vaeva. Inimesed on tänulikud, kui nad leiavad koguduses võimaluse aidata ning midagi kasulikku ära teha. Nad vajavad ja hindavad seda. Ning selle ühise tegutsemise kaudu saavad Kristuse ihu erinevad liikmed üksteisega lähedaseks. 

Mis on see, mida sõjapõgenikke vastu võttes silmas tasuks pidada? Esiteks – kogudusena suudame anda enamat kui lihtsalt ulualuse. Me saame jagada hoolt ja armastust ning pakkuda osadust. Teiseks – kuigi enamik ukrainlasi, kellega olen viimastel nädalatel suhelnud, on väga armsad ja soojad inimesed, on sellegi rahva seas inimesi, kes ei pruugi meile meeldida. Meis võivad tekitada hämmingut nende maneerid, iseloom või poliitilised vaated. 

Sellest hoolimata on nad sõjapõgenikud, kes on kogenud vägivalda. Nad on olnud sunnitud jätma maha oma kodu, abikaasa, poja, venna, ema või isa. Mure omaste pärast on lakkamatu. Kogu nende elu on segi paisatud. Meie asi on nende peale halastada ja leevendada nende valu nõnda, nagu me suudame. 

Keerulisema iseloomuga põgeniku vastuvõtmine on meie vaimulikuks kasvamiseks koguni hea. See ei tule meie ellu juhuslikult, vaid on ülesanne Jumalalt. Kolmandaks – kogudusele on niisugune teenimisvõimalus igal juhul suur õnnistus. See kasvatab kogudust väga mitmes mõttes. 

Eesti riik tagab Ukraina sõjapõgenikele majutuse hotellides 30 päevaks. Paljudel on see aeg kohe-kohe läbi saamas. Lähinädalatel otsivad Eestimaal elupaika tuhanded kodumaalt lahkuma sunnitud inimesed, peaasjalikult emad ja lapsed. Enamik neist emadest igatseb koju tagasi, paljud kaaluvad praegugi võimalust asuda koos lastega tagasiteele. Annaks Jumal, et nad saaksid varsti turvaliselt naasta. Seni aga vajavad nad paika, mis võiks olla natukenegi kodu.  

Ja mõelda vaid, et me tohime olla need, kes näljastele süüa andes ja januseid jootes, kodutuid vastu võttes ja alastiolijaid riietades söödame, joodame, katame ja riietame Jeesust ennast. Sest ,,mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40). 

 

 

 

 

Annika Laats,

vaimulik